Püha aborigeenide kivi

Uluru ehk Ayers rock on kindlasti üks maailma tuntumaid kive. 3,6km pikkune kivi on maapinnast 348meetri kõrgune ning arvatakse, et 2/3 kivist asub veel maa all. Kuigi kivi asub kõrbes, ei ole ümbritsev loodus traditsioonilisele liivakõrbele sarnane. Liiv on küll tulipunane, kuid ka madal taimkatte on üsna rikkalik. Kivi ise on suurem ja võimsam kui oskasime ette kujutada. Lähedalt pole mõtet Ulurut pildistadagi, sest kaameraga on selle mastaabsust võimatu objektiivi ette haarata. Juba kaugelt kivi silmates tajusime, et pikk reis ja tühjad kilomeetrid on end ära tasunud.

Ayers Rockini jõudsime keskpäeval ja võtsime esmalt ette 10,6km jalgsimatka ümber kivi. Pärast pikki sõidupäevi oli suurepärane tunne pikemalt jalutada ja kaks tundi ümber kivi möödusid mängleva kergusega. Üle 9km ümbermõduga Uluru ümber jalutades tekib paratamatult imestus, et kuidas see hiiglaslik kivi siia ikkagi sai. Huvitavalt kombel on Uluru ümber pildistamine keelatud, kuna territoorium on aborigeenide püha maa Kivi ümbruses on meestele ja naistele pühendatud alad, kuhu ei tohtinud sisenedagi. Enamus turiste pildistamise keelust ei hoolinud. Mõnes mõttes arusaadav, kuna 3000km läbimisel kivini jõudmiseks tahaks ju reisist mälestusi ka salvestada.

Samamoodi kui pildistamine, on ka kivi otsa ronimine aborigeenide jaoks vastuvõetamatu. Usutakse, et Uluru alla on maetud aborigeenide hinged, mistõttu kivi otsas kõndimine oleks kui pühaduse teotus. Siiski on kohalik võim rajanud kivi tippu ronimiseks tee, kuna see meelitab turiste ning palju muud peale kivi massiivsuse imetlemise, pole seal teha.

Rada tippu on järsk, ohtlik ja mittesoovitatav. Hoolimata sellest, et kivi vallutamisel on läbi ajaloo hukkunud 35 inimest, võtab enamus turiste siiski teekonna ette. Otsustasime ka meie kasutada ainukordset võimalust elus ja maailmakuulsa kivi tippu ronida. Esimene pool teekonnast oli nii järsk, et abi pidi otsima ronimiskettidest. Juba poolel teel oli võhm väljas ja vere maitse suus. Viimati mäletan sellist tunnet gümnaasiumi ajal Cooperi testi joostes. Kui abistavad ketid lõppesid, selgus et pool maad on veel ronida, küll aga laugemat ja hõlpsamat rada. Maapealt tundus, et teekond tippu on poole lühem. Seepärast võiks olla kivi jalamil sildid, mis kajastavad teekonna reaalset pikkust ja raskusastet, mis vähendaks ronivate turistide arvu ja rahustaks aborigeenide südameid.

Poolel teel kivi tippu sattusime kokku eestlastega, kellega koos puuvilla farmis töötasime – järjekordne näide, et meie ümmargune maakera on üsnagi pisike ja eestlasi leidub igas „sadamas“.

Kivi otsas pole iseenesest suurt midagi teha ja ka vaade on vaid ümbritsevale tühermaale. Seega võib kivi otsa ronimise ka vahele jätta. Meil oli siiski pigem enesetunde küsimus, et kui juba nii kaugele sõitnud oleme, siis tuleb kõiki võimalusi kasutada ja üleval ära käia. Oleme väga rahul, et massiivse maailmakuulsa kivi tipu vallutamise.

Õhtul suundusime vaatama päikeloojangut, mille taustal kivi värvitoone vahetab. Kui päevavalguses on Uluru kahvatu oranžikas, siis päikeseloojangu saatel vahetab kivi kiirelt punaseid toone ning selline värvidemäng ja tumepunase kivi kuma, mis meenutab hõõguvaid sütteid, mõjub väga lummavalt ja rahvustavalt.

Alice Springsi läheduses oleme märganud ka teisi hiiglaslikke kivimoodustusi. Mt Conner on Ulurust veelgi suurem ja on esmapilgul äravahetamiseni sarnane. Paljud turistid, nii ka meie, ajavad neid tihti segamini. Juttude järgi asub Mt Conner eramaal ja sinna pole nii kerget ligipääsu kui Ulurule. Samuti pole tehtud nii suurt promokampaaniat. Lisaks asub Ayers Rockiga samas rahvuspargis Kata Tjuta ehk The Olgas, mis kujutavad endast kivikünkaid, millest kõrgeimad on üle 500m maapinnast. Nende ümber rajatud matkateed on huvitavamad veelgi kui Ayersi juures ja pakuvad väga kauneid vaateid. Seega on meile segadust tekitav, et miks tähtsustatakse nii palju just Ayers Rocki, kui sarnaseid kivimoodustusi on ümbruskonnas teisigi.

Austraalias jääb mulje, et sarnaselt sakslastele, kes tunnevad häbi juutide tapmise pärast, muretsevad austraallased liialt aborigeenide õiguste pärast. Lisaks pildistamise ja ronimise keeldudele, soovitakse kehtestada seadust, et kõik avalikud esinemised algaksid aborigeenide tunnustamisega ja tõdemusega, et territoorium kuulub põliselanikele. Arusaadavalt tuleb aborigeenide kultuuri ja elukombeid säilitada ja austada, kuid pidevalt nende erinevust rõhutades süvendatakse veelgi kihistumist ja rassismi. Põhjaterritooriumil reisides tunnen, et juba minu õigusi ja huve piiratakse, kuna ei tohi pildistada, kõndida Uluru kivile liialt lähedal, maantee välistel teedel sõita, kuna see on aborigeenide maa.

Ayers Rocki juurs käidud, anname taas autole gaas ja suundume põhja. 2000km Ayers Rockist Darwinisse on ees ootamas. Alice Springsit saime uue ja võimsama Toyota Landcruiseri, taas 5$ eest päevas ja 160$ kütusega. Darwinis lõppeb meie Austraalia reis ja tee viib Singapuri, kus ootavad ees uued seiklused ja avastamata Aasia maad.