Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

1/31/11

Praepannilt metsa

Juba teist päeva valitseb Kagu-Austraalias 40 kraadine palavus ning üle kolmekümne kraadist sooja lubatakse kuni reedeni. Hea meelega annaks soovijatele mõningaid soojakraade ära ning võtaks vastu jahutavamat tuult.

Eile (pühapäeval) kui Triin pidi terve päeva tööl olema, otsustasin põgeneda Melbourne’i praepannilt. Haarasin kaasa ratta, istusin rongi peale ning suundusin 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Dandenongi kõrgustikku (kõrgeim tipp 633m).

Belgrave’i raudteejaama jõudes, seisin hetkeks nõutult paigal kuna polnud aimugi, kuhu nüüd edasi võiks minna. Hankisin kohaliku kaardi ning leidsin koha nimega Kallista – esimene sihtkoht oli valitud. Kallista asus raudteejaamast umbes nelja kilomeetri kaugusel ning arvestasin, et väikese rattasõiduga peaks 20 minutiga sinna kohale jõudma. Poole kilomeetrise sõidu järel pidin tõdema, et minu jõud ei ole piisav, sõitmaks ühekäigulise jalgrattaga ülesmäge ning olin sunnitud oma matka jätkama jalgsi – rattas käekõrval.

Kallista’s ei olnud mitte midagi huvitavat peale kohanime ning otsustasin matkata kõrgemale Sherbrooke’i metsadesse, kus infotahvli kohaselt sai bushwalki (vihmametsa kõndi) harrastada ning näha veeastanguid. Jätsin ratta teekõrvale ning võtsin ette kolme kilomeetrise jalutuskäigu vihmametsas, mis osutus kindlasti eilse päeva pärliks. Massiivsed ja kõrged puud, tihe alustaimestik, lendavad ja valjult „kisendavad“ papagoid ning väikesed kosekesed on tõesti selline keskkond, mille nägemiseks sai Austraaliasse tuldud. Jalutuskäigu krooniks oli kahe ainult Austraalias leviva lüüralinnu (Lyrebird) kohtamine, keda küll väga hästi võsa sees pildile ei suutnud jäädvustada.

Aasta adrenaliininorm

Kell hakkas juba viis saama ning otsustasin suunduda tagasi Belgrave’i raudteejaama.
Kui mäkke ronides oli ratas ebamugavaks nuhtluseks, siis mäest alla minna tundus rattaga esmapilgul päris lõbus. Hirmuäratavaks läks aga siis, kui kiirus oli minu subjektiivsel hinnangul juba 60-70km/h ja laskumine võttis ikka sügavamaid languskraade ja mägiteedele omaseid järske kurve ning sellele kõigile lisas vürtsi reaalselt puuduvad tagupidurid. Aasta adrenaliininorm sai kindlasti täis viimaseks osutunud kurviga, mille tagant avastasin väga järsu languse ning selle all oleva tiheda liiklusega ringtee kuhu ma kolme sekundiga oleks täiskiirusel jõudnud. Päästerõngaks osutus tee kõrval paiknev politseimaja parkla, kuhu jalgadega mööda maad pidurdades sai manööverdatud ning hoog maha pidurdatud – rohkem ma eile sõita ei tahtnud.

Lõõgastuseks ostsin vist esimest korda elus Pepsi’t ning istusin rongi peale. Kõrvaklappidest kostuva Rujaga oli hea end mõneks ajaks mulli sulgeda ning mõelda, et meil läheb ikka siin päris hästi.

Kätki ümber soo ja sammal kidur maa ja mulla meel, põllunõlvad, metsaääred, mõisaluhad, laaned teel…

1/26/11

Mälumäng algab taas!


Tennis ja teised eestlased

Ehkki üleujutused Victoria osariigis on endiselt päris suured ning liigveest on kahjustatud ligi neljandik osariigi territooriumist, ei ole enam ujutused peamisteks jututeemadeks ning tundub et ka meedia on veest väsinud. Möödunud nädala peamiseks märksõnaks võib pidada tennist. Meie kodust vaid kilomeetri kaugusel toimuv Austraalia lahtised meistrivõistlused tennises on toonud taaskord Melbourne’i maailma tippsportlased ning vallutanud telekanalite eetriajad.

Esmaspäeval, põhiturniiri avapäeval, oli võistlustules Kaia Kanepi. Spordihing ei lasknud sellist võimalust kasutamata jätta ning võtsin endale pikema lõunapausi ning siirdusin Kanepi võidumängu vaatama. Tennisekompleks on väga võimas ning koosneb rohkem kui kahekümnest mänguväljakust, millest kaks peaareeni meenutavad väiksemat jalgpalli staadionit ning mahutavad üle 10 000 pealtvaataja. Samas üllatas mind väiksemate väljakute suurus vastupidiselt. Väljakud, kus maailma tipud mängivad oma esimesi mänge ei erine sugugi tenniseplatsidest, mida võib leida Eesti väiksemates külades või harrastusspordi keskustes. Väljakute kõrvale oli paigutatud mõningad pingiread ning osa väljakute ääres pidid pealtvaatajad üldse püsti seisma. Samas tuleb rõhutada, et nendel väljakutel mängiti vaid esimeses kahes ringis ning nädala lõpuks toimusid kõik mängud juba suurematel spordiareenidel.
 
Kanepi mängu jälgida ning Eesti lippu lehvitada oli väga äge, kuid tuleb tõdeda, et Kaial jääb staari staatusest veel natuke puudu. Täpselt Kanepi mänguga samal ajal tegi kõrval platisl soojendust Venus Williams (maailma 2. reket) ning ajas muigama, et Williamsi soojendusele oli kogunenud kaks korda rohkem pealtvaatajaid kui Kanepi võistlusmängule. Isegi Kanepi mängu jälgima tulnud inimesed (sh mina) tõusid pauside ajal tribüünil püsti ning tegid pilte Venuse soojendusharjutustest – pole vist nii rikast inimest varem oma silmaga ikka näinud. J

Teised eestlased

Triinuga oleme kogenud, et üllatuslikud kohtumised teiste eestlastega võivad kujuneda väga veidrateks. Eestlast poes kohates tekib selline suhtlemise „kohustus“. Justkui näeksid oma sõpra keda tunned, kuid reaalselt ei tea temast mitte midagi. Kõikidel sellistel kohtumistel on kaks sissejuhatavat küsimust: Kaua Austraalias oled olnud ning mis tööga siin tegeled? Esimeste viisakuste ja kohustusliku infovahetuse lõppemisel kerkib vaikus, mis ei pruugi üldse teatraalselt kandev olla ning inimesed eralduvad kohmetunult lubades üksteisega kontakti hoida. P.s üllatuslikult tekib ka väike keelebarjäär, kuna lihtsalt ei ole harjunud eesti keeles teistega peale üksteise rääkima.

Möödunud nädal tõi kaasa nii planeeritud kui ka üllatuslike kohtumisi teiste eestlastega, kuid õnneks olid need väga toredad ja piinliku vaikust ei tekkinud. Peale selle, et Kanepi mängule sai koos paarikümne eestlasega kaasa elatud, käisime teisipäeval väljas tennisevõistlust ja Austraalia elu kajastava EPLi ajakirjaniku Dannari ning samuti Melbourne’is resideeruvate Viktooria ja Andresega. Väga tore oli üle pika aja vabamas õhustikus lobiseda nii spordist, poliitikast kui ka Austraalia elust ning ootame juba järgmiseid kohtumisi.

Reedel tutvustasin Dannarile St Kilda linnaosa ning rannas jalutasid vastu kaks Pärnu tüdrukut, kes olid tuhandete eestlaste kombel Austraaliasse õnne otsima tulnud. Lihtsalt uskumatu, et tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust võivad niimoodi neli eestlast rannas kokku saada.

1/13/11

Üleujutus ja Andrus Veerpalu

Üleujutused on kohutavad sündmused, mis hävitavad inimeste kodusid ja võtavad ka kahjuks elusid. Üleujutused toovad läbielanutele õudust ja muudab elusid. Järgmise teksti lugemisel ärge palun mõelge, et üleujutused on naljanumber ja meelelahutus, võtke seda kui ühte vaatenurka Austraalia üleujutuste jälgimisel.

Üleujutused on turvalisest kaugusest vaadates kui rahvussport – just nagu Veerpalu ja Mae edukad 15km sõidu tiitlivõistlusted. Kõik kogunevad arvutite ja telerite taha ning jälgivad pingsalt kullasõitude vaheaegu ning loevad sekundeid palju jääb Estil maha Veerpalust ja kui kõrgele on jõudnud 7,5 kilomeetri peal Jaak Mae. Boonusena on kõik Lembitu Kuuse reportaažist teada saanud, et Jaak Maele meeldib isaga jahil käia ning erututakse kui Tiit Pekk hõiskab „ Ja ta läheb Otse!!“ Just nagu austraallased teavad, et Brisbane’i jõgi on hetkel 4,0 meetrit üle oma normaaltaseme, hukkunuid on hetkel 15 ning kadunud on üle 70 inimese. Lisaks on siinsed teada saanud, mis toimus 1974 aasta üleujutuste ajal ning et ainuüksi Queenslandi kahjude korvamine võib maksma minna 3,5 miljardit dollarit.
 
Sarnaselt suusavõistluste jälgimisega korrigeerivad Austraalia online väljaanded iga väikese muutuse peale pealkirju ning fanaatilisimad tugitoolisportlased vahetavad oma „staatusi“ facebookis, msnis ja twitteris.
 
Kui suusavõistluste tribüünide esiritta kogunevad Eesti ministrid ja rahvasaadikud, siis Austraalias külastavad poliitikud üksteise võidu ohvrite varjupaiku ning välisminister Kevin Rudd kääris koguni sääred viigipükstel üles ning läks kaamerate pilgu all oma valimisringkonna valijatele appi asju pakkima.
 
Katastroof on siiski reaalne

Meedia roll katastroofi sündmuste edastamisel on hindamatu. Pärast Toowoomba ootamatuid mudavoole süüdistasid paljud kohalikud võime, et keegi neid ei hoiatanud. Brisbane’i üleujutuste puhul käitusid linnavõimud ja meedia vastupidiselt.
 
Kaks päeva ja ööd küteti inimesi üles, et täna hommikul kell 04.00 tõuseb Brisbane’i jõgi ajaloo kõrgeimale tasemele. Õnneks hommikul telerit avades nägin, et vesi jäi rekord kõrgusest üle meetri madalamaks ja kõik eelnevatel päevadel loodud üleujutuste tsenaariumid ei täitunudki. 
 
Kuna rekordid jäid sündimata oli korraks tunne, et mind on petetud ja Veerpalu, kes pidi sõidu kindlasti võitma, ei läinudki starti. Rõhutan sõna korraks, kuna üleujutused pakuvad lisaks põnevusele ka õudust ja külmavärinaid tekitavaid pilte, mis tuuakse tänu moodsate telefonide ja youtube’i inimeste soojadesse kodudesse.
 
Kujutage ette maja katuseni ulatuvat veetaset ning katusele viimases hädas roninud pensionäridest meest ja naist, kes kindlasti mõtlevad kumb juhtub varem, kas neid päästetakse või läheb kodu naabermajade eeskujul veevooludega kaasa.
 
Või kujutage ette mahtuniversaali, mis on kistud mudavoolude poolt kaasa ning mis triivib allavoolu – autos istuvad lootusetult isa ja poeg.
 
Lõpuks võite manada endale silme ette mahajäätud linna, kus ei ole voolu ega joogivett linn kubiseb madudest ning liiguvad kõlakad, et nähtud on ka krokodille.
 
Üleujutused ei ole toredad – ei olnud Pärnu üleujutus 2005. aastal, ei ole Austraalia üleujutused praegu, kuid veelgi suuremad üleujutused leiavad aset hetkel Brasiilias, kus on hukkunud juba 250 inimest!

Triin ei ole aga minu seisukohtadega nõus, kuna tema ei näe, et inimesed elaksid üleujutustele kaasa nagu spordisündmustele. Inimesed ei istu teleri ees ja ei oota, et sündiksid uued rekordid (ehk veetase tõuseks kõrgemale). Üleujutused on siiski kurb sündmus, mitte meelelahutuslik üritus nagu sport!

1/8/11

See oli imeline - Sydney!

Aastalõpu puhkuse otsustasime veeta Sydneys, Austraalia vanimas linnas, mis asutati aastal 1788 ning tänasel päeval elab seal umbes 4,5 miljonit elanikku.

Esimestel päevadel Sydneys olime küllaltki turistid ning lisaks shoppamisele külastasime maailmakuulsaid vaatamisväärsusi – ooperimaja ja Harbour Bridge'i. Jah – need on veel ilusamad ja võimsamad kui pildil! Kahjuks ei saanud me ooperimajja kultuuri nautima minna, kuna ainuke etendus, Pähklipureja, oli välja müüdud. Ooperimaja oli aga ka väljast väga kaunis ja on oma Sydney ikooni tiitli oma suursugususega igati ära teeninud.


Harbour sild on väga võimas ja massiivne. Polegi vist niipalju metalli korraga näinud. Sild on Sydney teiseks sümboliks, ühendades põhja ja lõuna linnaosad. Maailmale on sild tuntud eelkõige uhke aastavahetuse ilutulestiku poolest. Sillal jalutades ei olnud üldse tunnet, et kõnniks maailmakuulsal vaatamisväärsusel, vaid pigem meenutas see okastraadi ja ja võrkaiatakistustega pigem vanglat. Mõtlesime ronida ka üle silla kaare, kust avaneks kindlasti vapustavad vaated Sydneyle ja sadamale, kuid 220$ tundus olevat meie rahakotile liialt suureks põntsuks.

Merelinn Sydney

Olles juba piisavalt tutvunud Sydney suuremate vaatamisväärsustega, võtsime ette rannapäeva. Ostsime hop-on-hop-off laevapileti, mis tähendas, et saime terve päeva laevaga sõita ja kõikides peatustes maha-peale minna nii palju kui soovime. Laevaga Sydney lahesoppides tiirutada oli väga mõnus ning seda ei saa väga võrrelda Saaremaa-Virstu praamiga. Ümbruskond oli nii lummav, et natuke fantaasiat lisades ning teiste turistide suhtes silm kinni pigistadas võis kujutleda end luksusjahil šampust joomas, lõbutsemas ja lahesoppides ringi kihutamas.

Esmalt suundusime imepisikesele Shark (Hai) saarele, kus lisaks meile oli vaid 7 inimest. Väikesel eraldatud rannaribal oli mõnus ooperimaja ja Harbor silla vaadetega päikest võtta ja ujuda. Sealt suundusime laevaga edasi Watson Baysse ja Manlysse, mis olid juba rohkem rahvastatud turismimagnetid, kuid rannad olid siiski kaunid ja meri võrratult helesinine.

Blue Mountains


Olles ennast juba rannas eurooplastele kohaselt ära põletanud, otsustasime põgeneda metsa päikese eest varju. Suundusime Blue Mountains'isse ehk Siniste Mägede rahvusparki, mis asub 2 tunni rongisõidu kaugusel Sydneyst. Mäed on oma nime saanud sinise uduvine tõttu, mis hõljub mägede kohal ja mis tekib metsas rohkelt levivate eukalüptide õli tõttu. Eemalt vaadates jääb mulje, et mäed ongi sinised.

Sinised Mäed meenutavad justkui suurt kanjonit keset vihmametsi, mida läbisid mõnusad matkarajad kalju ääres ja kus avanesid võluvalt ilusad vaated mägedele ja mitmetele koskedele. Kuna tegemist oli siiski aastavahetuse eelse perioodiga, oli park üsnagi ülerahvastatud, mis vähendas meie jaoks veidi koha maalilisust. Põgenesime turistide eest matkarajale, mis polnud niivõrd populaarne ja saime nautida ürgset metsa ja mägesid.

Mitmed firmad pakuvad tuure Siniste Mägede rahvusparki ja see on ehtne näide sellest, kuidas Sydney on tõeline turismile orienteeritud linn ning turiste üritatakse igal võimalusel nöörida. Näiteks iseseisvalt rongiga Sinistesse Mägedesse minek maksab 11$ ja park asub rongijaamast mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Tuurid aga see-eest maksavad ca 100$. Sydneyt kesklinnas ringi jalutades üritatakse igal võimalusel naeruväärselt kalleid tuure ja atraktsioone turistidele pähe määrida. Seetõttu on Melbourne'is veidi inimväärsem elada.

Aastavahetus

Nagu sydneysiderid ehk Sydney elanikud armastavad ise öelda, on Sydney aastavahetuse pealinn maailmas. Kas see ka nii tegelikult on, jäägu igaühe subjektiivseks arvamuseks. Aastavahetuse veetmine Sydneys on aga ülimalt populaarne ning ilutulestikku kogunes sadamasse ja selle ümbrusesse jälgima 1,5 miljonit inimest – seda on rohkem kui Eestis elanikke. Seega pole ilmset imeks pandav, et sadamasse pidi kogunema juba lõuna ajal, et saada koht südaöise sõu nautimiseks. Räägitakse, et kohtades, kus on parim vaade, ööbisid inimesed juba paar ööd enne suursündmust, et kohta endale säilitada.

Otsustasime mitte nii agarad olla ning veetsime lõunapooliku Bondi rannas, mis on kuulsaim rand Austraalias. Bondis oli tõeliselt kaunis valge rannariba ja hele-helesinine meri surfamiseks ideaalsete lainetega, kuid mina eelistaks siiski privaatsemaid randu Great Ocean Roadil.

Ilutulestikku nautisime sadamast veidi eemal, botaanikaaias, kus avanes suurepärane vaade ooperimajale ja Harbor sillale. Läksime sinna kella 5ks ja meid ootas juba ees 15 000 inimest. Park suleti, kui kohal oli 20 000 ja selline poliitika oli enamus kohtades, mis olid ette nähtud ilutulestiku vaatamiseks. Samuti oli keelatud kaasa võtta oma alkoholi – parki sisenedes otsiti kotid läbi ja kõik pudelid, mis olid juba avatud (sh karastusjoogid), pidi ära viskama. Iseenesest on see mõistlik, sest nii suurte rahvahulkade korral käituvad inimesed kindlasti ilma alkoholita tsiviliseeritumalt. Vaatamata ülerahvastatusele oli 12 minutit kestunud muusikalise taustaga ilutulestik vapustavalt kena ja võimas ning kindlasti üks meeldejäävamaid terves elus. Väga hea tunne oli oma silmaga näha seda, mida iga aasta Eestis teleri vahendusel näha saab.

Viimane pilt ei ole küll meie tehtud, kud annab kenasti edasi emotsioonid aastavahetuselt. Rohkem meie pilte leiate Picasast.

1/3/11

Sydney Vs Melbourne

..Kaks meest vaidlevad kumb on parem linn kas Sydney või Melbourne. Tuleb ühine sõber, kelle käest mehed nõuavad otsustavat hinnangut. Sõber ei julge seisukohta võtta ning selle asemel lausub: „Aga Canberra on ikka väga mõttetu linn, eks?“... selline on levinud nali, kuidas sulanduda Austraalia ülimasse rivaliteeti Sydney ja Melbourne'i vahel.

Võrreldes Melbourne'iga on Sydney rohkem ülesehitatud turismile ning tänaval jagatakse aktiivselt erinevate turismimagnetite reklaamflaiereid.

Samas on turismile panustamine Sydney puhul väga õige samm, kuna linn on üks kaunimaid metropole, kus meie jalad on sammunud ning mida meie silmad on näinud. Sydney'le on andnud suurepärase eelise kümned lahesopid, maalilised rannad ja mitmed saared, mille ümber on linn rajatud.

Sydney on Melbournest ajaloolisem, kuid tuleb rõhutada, et siinne ajalugu algab samuti alles 18. sajandi lõpust. Triin ütles tabavalt, et kui turist planeeriks Austraalia reisi ja suurlinnade külastamist, siis Sydney puhul tuleksid atraktsioonidena kohe meelde ooperiteater ning Harbour Bridge, kuid Melbourne'ist ei meenuks koheselt ühtegi turismimagnetit. Seega turismi sihtkohana võidaks Sydney 1:0

Tuues paralleele Eestiga, siis Sydney on kui Tallinn ja Melbourne justkui Tartu. Seetõttu tunnengi, et elupaigana viigistaks Melbourne koheselt Sydneyga mõõduvõtmise. Melbourne on üheksa aastat järjest valitud maailma kolme elamisväärseima linna sekka ning paistab silma tudengilinnana. Melbournes toimuvad Austraalia suurimad spordisündmused nagu F1 Grand Prix ja Australian Open tenniseturniir, rääkimata kohaliku tähtsusega Melbourne Cup ratsutamise võistlusest ja Austraalia jalgpalli finaalist.

Linnaliikluse poolest jagub plusse ja miinuseid mõlemale poolele. Melbournes on prioriteediks jalgratturid ja jalakäijad. Sydneys seevastu domineerisid autod, kelle eest pidime sageli teed ületades hüpetega põgenema. Melbourne'is on maailma üks suurimaid trammivõrgustike - Sydneys on ühistransport jällegi odavam ning pühapäevase päevapileti saab kõigest 2,5 dollariga.

Triinuga leidsime huvitava erinevuse veel elanikkonda silmas pidades. Melbourne'is elab väga palju Euroopa päritoluga inimesi, eelkõige itaallasi ning ida-eurooplasi. Sydneys seevastu domineeris tänavapildis kagu-aasia päritolu. Sarnane trend peegeldab vastu ka toitlustustuskohtade puhul. Kui Eestis kasutatakse aasia toitude ühisnimetajana sageli hiina köögi terminit, siis Sydneys oli väga selgelt eraldatud nii Malaisia, Korea, Vietnami, Jaapani kui ka India restoranid ning üllatuseks ei leidnud me ühtegi restorani, mis viitas otseselt Hiina nimele.

P.s nii uskumatu kui see ka pole, tunneme Triinuga mõlemad Melbourne'is elavaid austraallasi, kes pole iialgi käinud Sydneys. Kas kujutate ette täiskasvanud tartlast, kes poleks käinud Tallinnas? Rivaliteet võib mõjuda sageli pimestavalt.

Selle blogipostituse mõte ei olnud anda ülevaadet meie Sydney tegemistest (see tuleb loodetavasti homme), pigem soovisin edasi anda väikest võrdlust kahe suurlinna vahel. See, et kõik pildid olid Sydneyst on lihtsalt juhus:)

Mälumängu võitjad selgunud!

Jurjevist - Austraaliasse mälumängu esimese etappi võitjad on selgunud!

Auhinnalise kolmanda koha pälvis viimase vooruni juhtkohal püsinud Villu!
Teisele kohale platseerus suure aplausi saatel Siiri!
Võitjaks osutus...(kujutage ette trummipõrinaid)... tublima lõpuspurdi teinud Martin!

Palju õnne võitjatele!

Siirad tänusõnad kõikidele mälumängijatele möödunud 17 nädala jooksul!

Viimases voorus palusime teil lahendada loogika ülesande, kus tuli välja selgitada millises välimuselt identses kümnes müntide tulbas peituvad 1 gramm kergemad võlts Euro mündid. Lahendusena tuli igast tulbast võtta erinev arv münte (esimesest tulbast 1 münt, teisest tulbast kaks münti kuni kümnendast tulbast kümme münti) ning asetada eraldatud mündid korraga kaalule. Korrektsete müntide kogukaal oleks olnud 550 grammi, kuid kuna ühes tulbas on kergemad mündid, siis tegelik kaal osutub mõne grammi võrra kergemaks. Oletame, et seitsmendas tulbas, kust eraldati seitse münti on valed mündid. Kaalumisel oleks avastatud, et müntide kogukaal on 543 grammi, ehk seitse grammi vähem kui korrektsete müntide kogukaal ning valemüntide tulp olekski leitud.

Kiiruse peale vastajate punktid jagunesid järgmiselt: Martin 6p, Pets 5p, Sirts 4p, Kaur 3p, Timo ja Villu 2p.

Mälumängu esimese etappi lõppseis on järgmine:

Martin 38
Sirts 37
Villu 35
Timo 32
Kaur 32
Aardo 29
Pets50 28
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
Mr.A 5
L.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
A.J 1
Hanna 1
Heidi 1
MartinS 1

Esikolmikuga võetakse ühendust!

NB. Uus mälumängu etapp algab 10 jaanuaril ja kõik kommentaarid ja ettepanekud mälumängu paremaks muutmisel teretulnud.

Priit ja Triin

1/2/11

Head uut aastat!

Head uut aastat kõigile kullapalaviku lugejatele! Loodame, et lõppenud aasta pakkus teile palju positiivseid emotsioone, kuid veelgi rohkem soovime, et alanud aasta tooks teile veel rohkem rõõmsaid ja kauneid hetki. Kuna Austraalia, sealhulgas Sydney, ei hiilga oma Interneti leviku poolest, saame alles täna kirjutada teile meie viimaste nädalate olulisematest tegemistest.

Jõuludest

Oleme seda varemgi kirjutanud, et Austraalia jõulud meenutavad pigem Eesti jaanipäeva kui jõulukuu pühasid. Austraalias on suvi, päike paistab ja pimedat aega peab kaua ootama. Inimesed tähistavad jõule rannas piknikuid pidades ja grillides. Ei kanta ilusaid ja pidulikke riideid – nende jõulu riietuseks on plätud, maikad ja lühikesed püksid ning seda isegi tööl jõulueelsetel päevadel.

Kuna Austraalia õhustik ei loonud meile jõulumeeleolu, otsustasime 25-ndal korraldada Eesti stiilis jõulusöökide maratoni. Hommik algas piparkookide, sprottide ja vene poest hangitud musta leiva ning hapukurkide nautimisega. Kuna verivorsti ei olnud paraku Austraalias võimalik leida, otsustasime järgida lõunasöögil kohalikke traditsioone ning küpsetasime maitsva Snapper'i(riffahven/Pagrus auratus) kalaprae, millele lisandusid ahjukartulid ja roheline salat. Lõunasöök kulmineerus puuviljakoogi ja viinamarjadega. Kujutasime ette, et õues on külm ja palju lund ning Eesti söök koostoimes laia kujutlusvõimega tekitas isegi jõultunde, mida kaua oodanud olime..

Jõulud tipnesid Boxing Day'ga (26.detsember), mis on aasta suurim shoppamise päev. Otustasime samuti suurest ostlemismelust osa saada ja suundusime kesklinna ostukeskustesse. Rahvamassid olid meeletud ning meie jaoks ei olnud odavad hinnad piisavaks motivaatoriks, et seista tunde proovimiskabiinide ja kassade järjekordades. Shoppamise kõrval on Austraalia jõuludel oluline roll ka spordil. Inglismaa-Austraalia kriketi turniir ning Sydney-Hobart purjeregatt naelutas shoppamisest mitte huvitatud austraallased telerite ette. Kahjuks pidid Austraallased tunnistama kriketis inglaste suurt ülekaalu ning ka nädal hiljem on lehtede peateemaks, kes on süüdi Austraallaste häbiväärses kaotuses brittidele nende rahvusspordialal.

Eesti oluline panus tänapäeva jõuludesse.

Kui siiamaani räägivad eestlased välismaal, et „Skype is made in Estonia“, siis jõulude ajal tasuks pigem rääkida, et jõulupuu traditsioon on saanud alguse Eestist. Päris tore on tööl reklaamida jõulupuu Eesti päritolu ning mõelda, et üle-maailma linnade keskväljakutele püstitatud kuuskedel on väikene seos pisikese Eestiga.