Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

2/22/13

Salzburg - heliseva muusika pealinn



Viini ja Salzburgi vahel on vaatamata mägedele ja ca kolmesajale kilomeetrile kiire ja ülimugav rongiühendus. Ühest linnast teise jõudmiseks kulus vaid veidi üle kahe tunni. Samuti tekitas kadedust mugav ligipääs teistele Kesk-Euroopa riikidele, mis asuvad rongisõidu kaugusel Viinist. Spontaanne idee minna nädalavahetuseks Itaaliasse või Prantsusmaale on kadestamisväärselt kättesaadav ja teostatav.

Salzburgi linn on ümbritsetud lumistest mäetippudest, mille krooniks esimene mägi Alpi mäestikust. Salzburg on Mozarti sünnilinn ning igal sammul kohtame turistipoode, kus on kuhjades Mozarti komme ja muid temaatilisi suveniire. Naljana öeldes võiks Salzburgi nimeks olla aga hoopis Sounds-of-music, kuna suur osa turismindusest keerleb Heliseva muusika ja von Trappide perekonna ümber. Näiteks meie hostelis on iga päev kell 19.00 Heliseva muusika filmiõhtu. Samuti saab võtta tuure filmi võttepaikadesse, mis asetsevad kõik Salzburgi linnas ja selle ümbruses. Ka linnas jalutades on tunne nagu oleksime osa võtteplatsist, kuna terendavad tuttavad purskkaevud, kirikutornid ning pidev kirikukellade helin (Salzburgis nimelt on väga palju kirikuid ja pidevalt on kuskilt mõnda kellahelinat kuulda.

Salzburg on väga kena 150 000 elanikuga väikelinn, mis arhitektuuriliselt justkui segu Tallinna ja Stockholmi vanalinnast. Lisaks rohketele kirikutele on siin ka kauneid keskaegseid losse ja ajaloolisi katedraale, mis on kindlasti külastamist väärt. Seega on Salzburg suurepärane sihtkoht ühepäevaseks sihtpunktiks glamuursest ja renessaanslikust pealinnast.

Peame põhjus miks otsustasime Salzburgi tulla, olid hoopis lumised mäetipud. Maailmaklassi laskumisnõlvad asuvad Salzburgile sama lähedal kui Tehvandi tõus Tartule. Meie külastasime Flachau mäge, kus käesoleval aastal toimub ka mäesuusatamise maailmakarika etapp. Priidul oli mõningane kogemus mäesuusatamisega olemas, kuid mina sain suusad alla esimest korda. Flachau lakumisnõlv oli 1990meetri kõrgune, mistõttu ärevus oli enam kui suur.


Kaalusin tõsiselt suusainstruktori võtmist, kuid otsustasin siiski pea ees tundmatus kohas vette hüppata ja vaadata kas ujun kaldale. Esimene laskumine oli korraliku suusakooli eest (mille maksumsus oleks olnud 120€), millest suurema osa moodustas kukkumistehnikate lihvimine ja maapinnaga lähemalt tutvumine. Laskumismeetrite möödudes muutusime enesekindlamaks ja mõistsime, et peamine põhjus miks kukkusime oli ebakindlus ja hirm suure kiiruse ees. Viimasel laskumisel ei kukkunud ma aga kordagi. Seega usun, et suusakoolid on brasiillastele ja austraallastele, kes pole lund varem näinudki. Meil eestlastel on aga suusatamine geenidega päritud.

1/8/13

Valsiga uude aastasse



 
(Meeleolu loomiseks on soovitatav lugemise ajal kuulata ülalolevat lugu)

Tähtsamate Viini vaatamisväärsuste ümber oli lisaks turistidele turuvarblaste kombel kogunenud Mozart'iteks riietunud müügiagendid, kes püüdsid turistidele pähe määrida kontserdi ja balletietendusi. Kuna olime ka ise eelnevalt kaalunud mõne kontserdi külastamisest, langesime kiiresti mozartite mesijuttude lõksu.

Peagi omasime pileteid päris Mozarti ja Straussi loomingule, mis välja kuulutatud rahvusteatri asemel toimus ühes väikeses kirikukoolis. Lõks oli siiski meeldiv, kuna kontserdil kõlas rohkelt meloodiaid, mis oma valsi ja marsirütmides panid istudes jalad tatsuma ja mõttes tantsima. Seega jäime kontserdiga rahule - mis oleks aastavahetus Viinis ilma klassikalise muusikata. Siiski soovitaks tulevikus osta piletid ametlikest esinduspunktidest, mitte müügiagent-mozartilt.



Külastasime ka Viini ooperimaja, kus toimub ainult ooperi või balleti etendused. Viini ooperimaja on küll ajalooline ehitis, kuid sõjakoledustes küllaltki palju tabamusi saanud, ehk algupärasest olemusest on säilinud vaid suurejooneline vestibüül. Kes kardab, et Viini ooperimajja on raske pileteid saada, siis see eksib. Kui istekohtadest, mis maksavad üle 100€ ei hooli, siis on alati võimalik endale hankida seisukoha pilet 4€ eest. Selleks tuleb ainult piisavalt vara ooperimaja ette seisma tulla ja oodata kuni piletikassad avatakse. Heade etenduste puhul võib selline ootamine kesta ligi kolm tundi.
Kullapalaviku mälumäng: Viini ooperimajas tehti 1991. aastal üks maailma tippmark – milles?

31.detsembril oli terve linn peomeeleolus juba hommikust saati. Linna jõudsime täpselt Viini aastalõpujooksu avastardiks, kus tuhanded inimesed läbisid 5km ümber vanalinna. Energilisi ja rõõmsaid jooksjaid nähes tekkis kahetsus, et ise jooksususse kaasa ei võtnud. Kesk-Euroopa kliima annab võimaluse tegelda jooksmisega peaaegu aastaringselt, mis meiesugustele jooksuhuvilistele kõlab paradiisina. Nähtud võistluse eripärana saab välja tuua ka asjaolu, et paljud jooksid koos oma neljajalgse sõbraga, mis oli nii jooksjatele kui pealtvaatajatele väga meelelahutuslik. Ei tea kas Tallinna sügisjooksul oleks lubatud rajale minna koos koeraga? Kui ei, siis tasub see kindlasti kaalumist.

Aastavahetuse pidustused algasid juba keskpäevast. Üle vanalinna oli püstitatud 11 erineva muusikastiiliga lava. Nendest suurim asus vana raekoja ees, kuhu ka meie lõpuks paigale jäime. Terve päeva olid laval erinevad muusikakollektiivid, rahvas õõtsus muusikarütmis ning jaheda ilma soojendamiseks pakuti kosutavat hõõgveini. Erinevalt traditsioonilisest Eesti aastavahetusest linnaväljakutel, ei kohanud me laaberdavaid ja purjus noorukeid, šampusepudeli kildudest läikivaid tänavaid. Kõige meeldivam ja romantilisem üllatus oli meie jaoks see, et aastanumbri muutudes kõlas üle raeplatsi Straussi „Ilusal Sinisel Doonaul“ ning inimesed keerutasid end valsitaktis uude aastasse . 









P.s idee Eesti omavalitsustele - aastasse 2014 kaerajaani rütmis!

1/7/13

No Kangaroos in Austria


Meile meeldib reisida ja viimasest välismaa puhkusest oli meil möödas juba lugematuid kuid, mistõttu otsustasime teha tänavu üksteisele jõulukingiks mõnusa puhkuse ja piiri taga aastavahetuse vastuvõtmise. Tõenäoliselt alateadvuses domineerivas igatsusest Austraalia vastu, valisime sihtriigiks 8,4 miljoni elanikuga imekauni Austria. Ilmselgelt ei olnud me ainukesed, kes tõmbasid nimelisi paralleele Austraalia ja Austria vahel, sest ühe esimese asjana hakkas silma silt – No Kangaroos in Austria ja kui guugeldada James Cooki nime, siis päris mitmeid linke kerkib esile viitega James Cook discovered Austria.

Puhkust Austrias alustasime pealinnas Viinis. Pimemajutuse süsteemis loosiga saadud, sisemuselt Tallinn-Stockholmi kruiisilaeva meenutav Trend Hotell asus 7km kaugusel kesklinnast. Turismiatraktsioone silmas pidades asus hotell justkui äärelinnas, kuid tänu suurepärasele metroosüsteemile jõudsime kesklinna umbes kümne minutiga. Liikumiseks ostsime 14,5€ eest ühistranspordi kolme päeva pääsme. Sõitsime metrooga umbes neli korda päevas ning arvestades kahe eurost üksikpiletit oli see väga tasuv investeering.




Esimesed päevad pühendasime täielikult turismile, käies läbi vanalinna ja peamised vaatamisväärtused. Viin ületas meie igasugused ootused - esmamulje lõi suurejooneline arhitektuur, detailide rikkalikkus ja ajaloohõng. Kujunenud esmamuljes pettuma ei pidanud, Viin on lihtsalt suurepärane. Meie turismireisi toetasid ka ilmaolud. Tulles külmast Eesti kliimast, olime positiivselt üllatunud terendavast soojast Eesti sügisilmast - plusskraadid, meeli ja keha soojendavad päikesekiired ning rohetavad pargid.


Alustasime ringkäiku Hofburgi paleest, mis oli Austria võimu keskus üle 600 aasta esimese maailmasõja lõpuni ning tänapäeval paiknevad selles hoones näiteks OSCE Alaline Nõukogu ja Austria presidendi ametlikud tööruumid. Kuna tegemist oli meie esimese ettejuhtunud tõelise vaatamisväärsusega, jõudsime juba suure vaimustusega teha pika pildiseeria hoone lõunatiivast, enne kui avastasime, et hoone esikülg on hoopis teisel pool, kust avaneb kordi võimsam vaade suurejoonelisele arhitektuurile. Hoonete kompleksi on rajatud mitmeid erinevaid muuseume, millest külastasime keiser Franz Josephi ja tema keisrinna Elizabethi elu- ja tööruume, mis panid vaid ahhetama ja imestama kui luksuslikud olid tolle ajastu kombed ja eluviisid.

Austria keiserliku ajalooga tegime veel lähemat tutvust Shönbrunni palees, mis oli 17.sajandil ehitatud keisriperekonna suveresidentsiks. Tegemist on õigustatult Viini ühe suurima turismimagnetiga. Palees oli turistidele avatud 40 tuba, mille külastuse vältel sai ka lühikursuse Habsburgide dünastia ajaloost. „Puhta“ sugupuu jätkamiseks abiellusid sugulased omavahel ning sagedased olid mõrvad, atendaadikatsed, hukkamised ning loomulikult tänapäevastele suhetelegi omased inimkonfliktid ja armukadedus. Audiogiidi kuulates tekkis tunne nagu saaks osa Santa Barbara või Vaprate ja ilusate telesarja kokkuvõttest, ainult et Ridge’i asemel on Franz ja Brooke’i asemel Elisabeth ning kindlasti oli seal keegi veel Maroko kuninga rollis.  



Loomulikult näidatakse kohapeal ajalugu ilustatult. Alles hiljem internetist põhjalikumalt ajalugu uurides ilmnesid pisiasjad, et mõni, keda kujutati õilsa riigipea ja armastava mehena, kes töötas riigi heaks päikesetõusust kuni hiliste öötundideni, oli tegelikult pätt, kaabakas ja lõdva püksikummiga valitseja. Eks kõik riigid soovivad, et nende ajalugu paistaks plekitumana, kui see päriselt on.

Turismiprogramm sai meil vastavalt erialastele huvidele kenasti tasakaalustatud. Esimesel päeval külastasime nii ajaloolist Austria parlamendihoonet kui Sigmund Freudi muuseumi.

Freudi muuseum oli rajatud ruumidesse, kus psühhoanalüüsi isa elas 47aastat. 1938. aastal põgenes ta Anschlussi ja juutide hävitamise poliitika tõttu Londonisse, kus on eksponeeritud ka tänapäevani psühhoteraapiaga seostatav diivan. Muuseumis väga palju vaatamisväärset polnud. Säilinud oli vaid patsientide ooteruumi interjöör ning eksponeeriti ka Freudi sümboliks kujunenud kübarat ja jalutuskeppi. Siiski oli tore viibida ruumides, kus tehtud psühholoogia ajalugu.



Austria parlamendihoone oli kindlasti võimsa arhitektuuri pärast väärt külastamist. Hoone sai küll II maailmasõjas mitu pommitabamust, kuid on päris hästi taastatud. Samas  40 minutiline ekskursioon parlamendis oli minu jaoks liiga lühike ja ajaloo ja poliitika huvilistel soovitan kindlasti enne parlamendi külastust natuke eeltööd teha – see tasub ära.





Järgmiste päevade posititused tulevad peatselt.

Kullapalaviku mälumäng
Austria parlament on Viini üks suuremaid arhitektuurilisi vaatamisväärsuseid nagu seda oli Sydneys ooperimaja. Mis ühendab neid kahte hoonet? Auhinnaks on seekord au ja kuulus.