Otsustasin ka ise linnavalitsuse võistkonnaga heategevuses kaasa lüüa ning minu ujumise vahetus oli laupäeva varahommikul kella 6st -10ni. Ehkki vahetuseks kestis neli tundi, ei pidanud keegi seda aega üksi ujudes ära täitma. Vahetusse kuulus 4-5 ametnikku, kes vaheldumisi läbisid 500-1000 meetriseid lõike. Ujumine toimus välibasseinis, mis tegi öösel ujumise päris eriliseks, meenutades oma olemuselt 24 tunni xdream võistlusi, kus öösiti pimedas jõgesid ületatatakse. Õnneks oli koit üsna lähedal ning päikese kerkides muutus pime väliujula justkui Egiptuse rannakuurortiks, kus inimesed vees lõbutsesid ja päikese eest varju otsisid.Jälgides kuidas kaaslased ujuvad, pidin tõdema, et olen australlaste kõrval ikka väga kehva ujuja. Austraalias on ujumine rahvussport ning imestusega vaatasin kuidas 50-60 aastased naised minust kiiremini kilomeetreid läbivad. Arutades kolleegidega australlaste suurepärase ujumisoskuse üle, toodi peamisteks põhjusteks välja ujumisbasseinide rohkus ja inimestele kättesaadavuse. Meie linnaosas, kus elab 76 000 inimest on kolm 50meetrist ujulat ning terves osariigis on olümpianormidele vastavaid ujulaid üle paarisaja.
Ujumismaania algas rohelisel mandril 1950ndatel kui Austraalia valmistus Melbourne'i olümpiaks. Terves riigis muudeti ujumiseõpetus kohustuslikuks ning linnad täideti basseinidega. Lisaks kättesaadavusele on ujumine väga odav. Täiskasvanule maksab ujula pääse kõigest 3-5 dollarit ning tudengitele on hind veelgi soodsam. Seega ujula pilet on võrdväärne ühistransporti piletiga – Eestis vist päris nii ei ole:).Kuna 90 protsenti austraallastest elab ookeani ääres, on ujumise oskus Austraalias eluliselt vajalik. Arvestades möödunud aasta kurba uppumissurmade statistikat Eestis ning eestlaste veelembust, ei tohiks me rahulduda ühe 50 meetrise ujumisbasseini ning kesise ujumisõpetusega algklassides, vaid peaksime ujumise rolli meie kehalise kasvatuse tundides kindlasti suurendama.
