Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

5/15/11

Maapealne pardiis on Whitheaven Beach


Airlie Beachis suundusime Whitsundayislands'i saarestikku avastama – seda nii maa pealt kui vee alt. Tegemist oli kindlasti meie idaranniku reisi kroonjuveeliga. Austraalia kirderannik jookseb paralleelselt 2300km pikkuse Great Barrier Reef'i ehk Suure Korallrahuga, mis on ainuke kosmosest nähtav elusvorm. Kuna Airilie rannast asub korallrahu palju kaugemal kui Cairns'is, läksime selle asemel avastama Whitsunday saari, kus asuv veealune elustik on väidetavalt sama kaunis kui korallrahul.

Saarte avastamiseks võtsime Ocean Raftingu tuuri, mis tähendab, et kihutasime saarte vahel suure mootorpaadiga, mis lainetel hüpates tekitas lõbustuspargi atraktsiooni tunde.

Esmalt suundusime Hook'i saarele snorgeldama. Esimesel snorgelduskohal oli rõhk korallide vaatamisel. Vette laskudes ootas meid maagiline värvikirev merepõhi, mida harjunud nägema filmidest ja loodussaadetest. Tekkis tunne nagu ujuksime suures akvaariumis. Teises snorgeldamiskohas oli lisaks kaunitele korallidele väga palju erinevaid värvilisi, suuri ja väikseid kalu. Suurimad nähtud kalad olid üle meetri pikkused ja ca 60kg. Nägime kõikvõimalikke värve ja mustreid– kollased, lillad, sinised, rohelised, triibulised, laigulised.. Kujutle ükskõik mis värvikombinatsiooni ja see oli olemas. Vesi oli umbes 25kraadi ning väga soolane, mistõttu uppumine oli võimatu. Lihtsalt hõljusime vee pinnal pead vee all korallide värvikirevust nautimas. Kokku snorgeldasime umbes 1,5tundi ja juba ootame, et jõuaks Cairns'i ja saaks päris korallrahule mereelustikku avastama minna.

Teiseks päeva tippsündmuseks oli Whiteheaven ranna külastamine. Tuuri läbiviijate sõnul on see maailmas kauniduselt teine rand, aga eks see ole igaühe subjektiivne arvamus. Meie jaoks oli ta kindlasti kõige ilusam rand, kus siiani käinud oleme. Ranna teeb eriliseks lumivalge liiv, millest 98% on puhas silikaad, millest valmistatakse klaasi. Loomulikult on rahvuspargis igasugune kaevandamine keelatud, kuna liiva näol on tegemist taastumatu loodusressursiga. Lisaks kaunistas randa kristallselge helesinine merevesi, mis oli läbipaistev kui klaas ning kus ujusid pisikesed haid, raid ja muud väikesed kalakesed. Peakohal tiirutasid suured kotkad, keda reisikorraldajad efektselt kanakoibi õhku loopides toitsid. Ranna tegi ebareaalselt kauniks mõõna ajal esinevad vee ja liiva värvimustrid. Tegemist oli tõelise paradiisiga, mida üheltpoolt ääristas kristalne türkiisne vesi ja teiselt poolt troopilise vihmametsaga kaetud mäed. Jällegi oli tunne, et oleme sattunud postkaardile. Ainukeseks miinuseks oli turistidehordid. Hea meelega oleks seal olnud kahekesi, nautinud klaasi veini kõrval paradiisi.

Reisi väliselt vaatasime laupäeval Eurovisiooni 2. poolfinaali kordust ja Getter Jaani esinemist. Eurovisioon on Austraalias väga tähtis ja vaadatud telesaade ning Eestit teatakse rohelisel mandril suhteliselt hästi ka tänu Eurovisioonile. Austraallastel toimub paralleelselt saatega ka oma hääletamine ning selgitatakse Austraalia lemmik eurolaul. Kuna Austraalias elab väga palju eurooplasi ja huvi Eurovisiooni vastu väga kõrge, võiks mõelda Austraaliale hääleõiguse andmisele.

No comments:

Post a Comment