Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

5/9/11

Another day in Paradise ....Not

Eestlased on juba aegu teadnud, et muru niitvale naabrimehele tuleb hüüda üle aia „jõudu tööle“ . Koolitundidest ja kodukasvatusest on pealuusse juuritud, et töö toob armastuse ning rikkus tuleb majja ainult siis kui tõustakse vara üles ja jõutakse hilja voodisse.

Eeltoodud motiive järgides elasime Triinuga viimased neli nädalat Miralwyn'i puuvilla istanduses New South Wales'i osariigis. Farm asus 13 tunni bussisõidu kaugusel Brisbane'ist. Bussisõit oli võrreldav sõiduga Pärnust Varssavisse. Erinevalt Euroopas sõitmisele ümbritses meid silmapiirini tühermaa, kus aeg-ajalt jooksid ringi metsikud emud ja kängurud ning ühe käe sõrmedel loetavaid asulaid eraldas tüütud sõidutunnid ja sajad kilomeetrid.

Tööle saime AG Workforce'i kaudu, mis vahendab tööotsijaid põllumajandussektorisse. Päevas tegime keskmiselt 14 tundi tööd ja nii seitse päeva nädalas. Erandiks oli kaks vihma päeva ning üks kella viiest lõppenud „lühike“ kümne tunnine tööpäev. Kokkuvõtvalt oli meil 27 tööpäeva, mille jooksul kogunes 315 töötundi. Tööpäevad algasid hommikul kell 7.00 ning kestsid õhtul üheksa-kümneni. Ainukeseks kuluks farmis oli 22$ päevas söögi ja majutuse eest, mis tegi meie elamise võrreldes Melbourne'i või Brisbane'iga päris kokkuhoidlikuks.

Farmitöö seisnes põllult kogutud puuvilla mooduliteks ehitamises. Moodulid on justkui suured heinapallid, aga ainult kandilised ja heina asemel on sisuks puuvill. Töö tundus esmalt füüsiliselt raske, kuid kehalisest koormusest enam väsitas meid vaimne surve ja rutiin. Päeva tipphetkedeks oli lõuna ja õhtusöök, mis oma kvaliteediga küll ei hiilanud, aga kõht oli alati täis ja regulaarselt kolm korda päevas söömine oli meie jaoks Austraalias esmakordne kogemus.

Meile kui maaelust väga kaugel olijatele oli neli nädalat tsivilisatsioonist eemal küllaltki raske katsumus ja õudusega mõtleme nendele kolleegidele, kes on talunud sama rutiini kolm kuni kuus pikka kuud. Enamus töölistest töötavadki farmis kolm kohustuslikku kuud teise aasta viisa saamise eesmärgil.

Kokkuvõtvalt soovitame puuvilla istanduse tööd kõigile neile, kes soovivad oma tulevasteks reisideks raha säästa. Farm oli niivõrd eraldatud, et lähim asula paiknes umbes 70 kilomeetri kaugusel, mis tegi meelelahutusele kulutamise küllaltki võimatuks. Farmis oli võimalik kaks korda nädalas poest kaupa tellida, kuid otsustasime Triinuga elada säästurežiimil ning kuu aega luksusteta ära kannatada.

Farmi üheks „säravaimaks“ karakteriks oli tööde järelvaataja Baldy, eestlaste seas hüüdnimega Kiilakas, kes esindas meie nägemuses tõelist Austraalia maamatsi. 34 aastasel kiilakal oli kuus last ning kõik erinevate naistega.(Üks teine ülevaataja oli 26 aastane ning tema naine ootas ka kuuendat last ning kõik erinevate naistega. Võib vist omamoodi rekordiks lugeda, et sai seitsme kuu jooksul kolm last). Kiilaka huvitavate elu põhimõttete hulka kuulusid arvamused, et kõik aborigeenid oleks pidanuks brittide poolt maha lastama, kõikidel inimestel (sh lastel) peaksid olema relvad ning et need aasiakad on üldse kõige hullemad sookollid. Loomulikult olid tal ka alkoholiga sõbralikud suhted – nimelt oli ta väga pettunud, kuna oli puuvilla korjamise hooaja (ca 3 nädala) jooksul vaid kaks korda purjus olnud. Ei tea mis tema jaoks purjus olemine tähendas, kuna õlut jõi ta ohtrates kogustes igapäevaselt. Kõikidest vigadest hoolimata oli Kiilakal hea süda ning tema suurimateks sõpradeks olid koerad, kellega ta igapäev tööl käis ning oma päeva lõbusamaks muutis.

Möödunud kuu kinnistas veelgi maailma väiksuse teooriat. Lisaks meile töötas farmis veel neli eestlast, kes kõik olid Tartus õppinud ja elanud. Lisaks eestlastele domineerisid farmi töökollektivis iirlased, kellest kujunes meile küllaltki negatiivne eelarvamus. Väheste eranditega olid kõik iirlased tohutult laisad ning ei aidanud üksteist ega teisest rahvusest töökaaslasi. Vahepeal kerkiski meil küsimus, et kuna inglise keeles ei ole meie teada väga palju tööga seotud vanasõnu, siis kas võiks püstitada hüpoteesi – mida rohkem on keelekultuuris tööga seotud väljendeid/vanasõnu, seda töökamad on selle keele kõnelejad.

Enne töö siis lõbu, nüüd algab lõbu....
(Halva interneti tõttu tuleb rohkem pilte paari päeva pärast)

2 comments:

  1. KAS LÕPU LÕIK OLI MÕELDUD-- MIDA VÄHEM IIRLASI , SEDA EDUKAM TÖÖ

    ReplyDelete