Malaisia - avastamist väärt

Singapurist suundusime 20SGD (1SGD=0,57EUR) eest bussiga Malaisiasse, valides esimeseks sihtpunktist 300km kaugusel asuva ajaloolise kaubanduslinna Melaka. Bussist väljudes saime aru, et alles nüüd oleme jõudnud tõelisse Kagu-Aasiasse, kus käib kõige üle suur kauplemine ja ainsaks pääsemisviisiks on öelda „ei“ ja minema kõndida. Taksojuhid olid meie ümber kui kärbsed meepotil, et meid „soodsalt“ sihtpunkti viia.

Linn meenutas seda läbiva jõe ja jõge ääristavate lilledega kaunistatud madalate valgete majadega miniatuurset Veneetsiat. Melakas oli ajalooline keskväljak, palju templeid ning Aasia riikidele traditsioonilised linnaosad Chinatown ja Little India. Kõik need olid aga kompaktselt koos ja pisikesed, nagu jalutaks kaunis nukkude linnas. Melakas pole küll üle poole päeva väga midagi teha, kuid on suurepärane peatuspaik enne Kuala Lumpuri metropoli.

Kuala Lumpuri avastamist alustasime kohaliku toidukultuuriga. Vältides igasuguseid läänelikke kiirsöögi asutusi suundusime kõrvaltänatele, kus tegutsevad paljud omapärased kohvikud ning sööki küpsetatakse sõna otseses mõttes tänavatel. Euroopa tervisekaitse nõuetele ei vasta seal tõenäoliselt mitte midagi. Tänavakohvikus saime valida kahe söögi vahel – kala või lehmasabasupp. Valik langes viimase kasuks ja üllataval kombel maitses lehmasabasupp väga hästi. Aasia maades süüakse riisi igapäevaselt ning isegi supi kõrvale serveeriti taldrik riisiga.

Kuala Lumpuri sümboliks on Petronas'e kaksiktornid, mis mõni aeg tagasi oli maailma kõrgem ehitis, kuid hetkel peavad leppima vaid kõrgeima kaksiktorni tiitliga. Tornide kõval on suureks vaatamisväärsuseks turistid, kes erinevates nurkades ja asendites üritavad kõrgeid torne fotoka objetiivi ette mahutada. Üritasime ka meie seistes, kükitades, põlvitades, lamades, istudes tornidest täiuslikku pilti saada. Tornide kõrgust, 451 meetrit, arvestades on see küllaltki raske ülesanne.

Tornide kõrval köidavad lääne turistide meeli arvukad turulinnaosad. Siinsed Chinatown ja Little India ei olnud nii ehedad ja ajaloohõngulised kui Singapuris, vaid olid rohkem üles ehitatud turismile ja malaisialikku omapära leidus vähe. Siiski täidavad nad oma eesmärki ja inimesed saavad nautida värviliste kangaste, söögi, vürtside ja sädelevate riiete külluslikku segu. Tundsime, et kaupmehed turgudel jälgivad meid kui liikuvat rahakotti ning igal sammul läheneti meile uute „atraktiivsete“ pakkumistega. Näiteks oli lõhnakaupmees valmis langetama „Ralph Laureni“ lõhna 150MYR-lt 20MYRni (1MYR=0,23EUR), peaasi et tehing tehtud saaks. Paneb mõtlema milline on lõhna tootmiskulu, kui nii odavalt ollakse valmis müüma. Turge leidub Kuala Lumpuris igas linnaosas ja isegi õhtul linna jalutades sattusime läbima 3-4 ööturgu.

Ka liikluses tunneme, et oleme tsivilisatsioonist eemaldunud. Tänavatel pole tähtsust sõiduridadel ja kehtib suurema õigus. Isegi jalakäijana tunneme end kui labürinti sattununa, leides end ummiktänavatest ja liiklussõlmedest, kus ei leidu väljapääsu. Näiteks linna läbiva kiirtee ületamiseks pidime sõitma ühe peatuse rongiga, kuna jalgsi polnud see võimalik.

Malaisia on islami riik, kus koolid on kui paleed ja 80 protsenti vastutulevatest naistest kannavad pearätte. Neidki leidub nii paljudes erinevates toonides ning moodsamad mosleminaised kannavadki värvilisi, mustrilisi, sätendavaid ja kivikestega salle erinevalt traditsioonilisest mustast.

Kuala Lumpuris asub Kagu-Aasia suurim mošee. Kuna enamus templeid, muuseume ja kirikuid on siin arhitektuuriliselt väga kaunid ja pisidetailidena välja töötatud, siis valmistusime millekski väga eriliseks. Mošee juurde jõudes pidime aga pettuma, kuna tegemist oli küll väga suure, kuid väljanägemiselt modernse, valgete seinte ja kandilise hoonega. Meie tähelepanu tõmbasid palju enam ajaloolist hõngu ehitised ümberringi, mis ei olnud vaatamisväärsuste nimekirjas.