Töötu ja vargapoiss:)

Esmaspäevast olen aga mina töötu – kohvik, kus töötasin oli kergelt ülerahvastatud. Tööl olles puhastasin kaks korda päevas suhkrutoose, kuna töötajaid oli nii palju ja midagi muud polnud teha. Lõpuks sai ka ülemus sellest aru ja lasi paar tüdrukut lahti, sealhulgas ka minu. Alles jäid tüdrukud, kes olid kohvikus juba kauaaegsed töötajad ning loomulikult eelistas omanik neid. Õnneks on aga vahepeal nii palju raha säästetud, et paar nädalat elab vabalt ka ilma tööta ära. See muidugi ei tähenda, et ma niisama jalad lauapeal puhkaksin, vaid otsin aktiivselt uut töökohta. Sellel nädalal olen juba paaril tööintervjuul käinud ja mõned on veel ees ootamas.

Vahepeal tegime oma rattad korda. Priidu rattaga läks lihtsalt – pedaal külge tagasi ja kummid vahetusse. Minu rattal oli vaja aga mingi „keskrummi“ osa ära vahetada, mille parandus oleks maksma läinud paarsada dollarit. Kuna parandus oleks ületanud neli korda ratta ostuhinna ning ka meie rahalised võimalused, olime ratta parandamisel loomingulisemad. Nimelt vedeles meie aias mingi väga vana ja kole ratas, mis oli kergelt roostes, kaetud ämblikuvõrkudega ja kummid ka tühjad. Sellelt rattalt „laenasime“ varuosa minu rattale. Ühesõnaga häda ajab härja kaevu ja Priidu ja Triinu näppama, kuid meie mõtleme seda kui hoovi puhastamist vanarauast.

Rattapood on meil pea sama sagedane külastuskoht kui Coles ning töötajad on juba vanad semud. Seega oleme saanud kõik parandused väga soodsalt ning minu ratta korda tegemise eest ei küsinud nad mitte midagi. Tänutäheks viisime neile järgmine päev õlut ja šokolaadi ning meie sõidame nüüd õnnelikult jälle kahe rattaga.