Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

10/12/10

Melbourne'i loomaaias

Pühapäevadest on kujunenud meie puhke-ja turistipäevad. Seekord otsustasime külastada Melbourne'i loomaaeda, mis on tegutsenud juba üle 140 aasta, olles seega Austraalia vanim loomaaed. Seal elab üle 320 erineva loomaliigi, kuid suurim külalistemagnet on hetkel väike armas elevandipoiss, kes sündis septembri alguses. Nägime väga palju eurooplastele eksootilisi loomi, kuid ei kohanud hunte, rebaseid, kitsi ja põtrasid ehk Põhja- ja Ida-Euroopa loomaaedade asunikke. Loomadel oli väga looduslik ja avar elukeskkond ning palju ruumi ringi joosta. „Puurid“ polnud piiratud trellidega ning nende ehitamiseks polnud kasutatud betooni, vaid looduslikke materjale.

Eriti meeldisid meile erinevad ahvid. Küll rippusid osa neist sabapidi puuoksa küljes või magasid jalad taeva poole. Nendega tekis kõige tugevam side vist seetõttu, et nad ju ikkagi inimestele lähedaseim sugulusliik :)

Samuti meeldis mulle liblikatehoone - suur „kasvuhoone“, kus oli sooja üle 30 kraadi. Väga muinasjutuline tunne tekkis sinna sisenedes, kuna seal oli loendamatu hulk liblikaid, kes vabalt inimeste vahel ringi lendasid. Väga lahedad olid ka hiigelkilpkonnad – nad meenutasid suuri kivisid, kes järsku pea kestast välja söögi järgi sirutasid. Esimest korda nägime lõpus ära ka kängurud (Tervitused Priidu isale:)). Loodame, et kui reisima hakkame, siis näeme neid palju ka looduslikus keskkonnas ringi hüppamas.

No comments:

Post a Comment