Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

10/7/10

Poodlemine Melbourne's

Kõik algas sellest, et pidime pühapäeval Uno Loobi kontserdile minema, kuid Priidul ei olnud midagi jalga panna. Seega otsustasime, et läheme esimest korda CBDsse šoppama. Ostukeskused olid üüratult suured ning vahel oli minul kerge eksimise tunne. Lõpuks Priidule sobivad jalanõud leides oli kell juba nii kaugel, et „Mis värvi on Armastus“ laulu kuulamiseks oleks pidanud väga rabelema ning seda me kaunil pühapäeval kindlasti teha ei soovinud.

See-eest ostsime kerge lõunasöögi, pudeli veini ja suundusime Yarra jõe äärde piknikule. Jões elutsesid väga põnevad sukelduvad linnud – lind kadus mõneks ajaks vee alla ja naases pinnale mõnekümne meetri kaugusel, õnnelikult kalake noka vahel. Kaunid ilmad on muutunud Melbourne's tavaliseks ja soojapügalad ületavad iga päev 20 kraadi.

Peale südalinnas seiklemise, kogesime võibolla selle reisi parimaid aroome. Avastasime, et raamatukogu lähedal asuvad mõned vene poed, kus saab osta Ida-blokile omast sööki. Pood oli täis suitsusingi lõhna – nagu Eesti turul ja külapoodides. Müügil olid Riia sprotid, hapukapsas, pelmeenid, must leib, keefir, kohukesed – tavalistest toidupoodidest sellist kraami ei leia. Hinnad seevastu olid nii kallid (nt peleemid 12$/kg, leib 6$), et otsustasime toidukraami ostmisel jääda truuks Coles'ile. Siiski oli vene poe õhkkond mõnusalt nostalgiline ning kui palju teenima hakkame, siis lubame endale kindlasti korraliku Eesti õhtusöögi.

1 comment:

  1. Uued pildid on toredad, järsku Priit sa räägiks pikemalt, kuidas sa sinna fännide tribüünile said.

    ReplyDelete