Üleujutus ja Andrus Veerpalu

Üleujutused on kohutavad sündmused, mis hävitavad inimeste kodusid ja võtavad ka kahjuks elusid. Üleujutused toovad läbielanutele õudust ja muudab elusid. Järgmise teksti lugemisel ärge palun mõelge, et üleujutused on naljanumber ja meelelahutus, võtke seda kui ühte vaatenurka Austraalia üleujutuste jälgimisel.

Üleujutused on turvalisest kaugusest vaadates kui rahvussport – just nagu Veerpalu ja Mae edukad 15km sõidu tiitlivõistlusted. Kõik kogunevad arvutite ja telerite taha ning jälgivad pingsalt kullasõitude vaheaegu ning loevad sekundeid palju jääb Estil maha Veerpalust ja kui kõrgele on jõudnud 7,5 kilomeetri peal Jaak Mae. Boonusena on kõik Lembitu Kuuse reportaažist teada saanud, et Jaak Maele meeldib isaga jahil käia ning erututakse kui Tiit Pekk hõiskab „ Ja ta läheb Otse!!“ Just nagu austraallased teavad, et Brisbane’i jõgi on hetkel 4,0 meetrit üle oma normaaltaseme, hukkunuid on hetkel 15 ning kadunud on üle 70 inimese. Lisaks on siinsed teada saanud, mis toimus 1974 aasta üleujutuste ajal ning et ainuüksi Queenslandi kahjude korvamine võib maksma minna 3,5 miljardit dollarit.
 
Sarnaselt suusavõistluste jälgimisega korrigeerivad Austraalia online väljaanded iga väikese muutuse peale pealkirju ning fanaatilisimad tugitoolisportlased vahetavad oma „staatusi“ facebookis, msnis ja twitteris.
 
Kui suusavõistluste tribüünide esiritta kogunevad Eesti ministrid ja rahvasaadikud, siis Austraalias külastavad poliitikud üksteise võidu ohvrite varjupaiku ning välisminister Kevin Rudd kääris koguni sääred viigipükstel üles ning läks kaamerate pilgu all oma valimisringkonna valijatele appi asju pakkima.
 
Katastroof on siiski reaalne

Meedia roll katastroofi sündmuste edastamisel on hindamatu. Pärast Toowoomba ootamatuid mudavoole süüdistasid paljud kohalikud võime, et keegi neid ei hoiatanud. Brisbane’i üleujutuste puhul käitusid linnavõimud ja meedia vastupidiselt.
 
Kaks päeva ja ööd küteti inimesi üles, et täna hommikul kell 04.00 tõuseb Brisbane’i jõgi ajaloo kõrgeimale tasemele. Õnneks hommikul telerit avades nägin, et vesi jäi rekord kõrgusest üle meetri madalamaks ja kõik eelnevatel päevadel loodud üleujutuste tsenaariumid ei täitunudki. 
 
Kuna rekordid jäid sündimata oli korraks tunne, et mind on petetud ja Veerpalu, kes pidi sõidu kindlasti võitma, ei läinudki starti. Rõhutan sõna korraks, kuna üleujutused pakuvad lisaks põnevusele ka õudust ja külmavärinaid tekitavaid pilte, mis tuuakse tänu moodsate telefonide ja youtube’i inimeste soojadesse kodudesse.
 
Kujutage ette maja katuseni ulatuvat veetaset ning katusele viimases hädas roninud pensionäridest meest ja naist, kes kindlasti mõtlevad kumb juhtub varem, kas neid päästetakse või läheb kodu naabermajade eeskujul veevooludega kaasa.
 
Või kujutage ette mahtuniversaali, mis on kistud mudavoolude poolt kaasa ning mis triivib allavoolu – autos istuvad lootusetult isa ja poeg.
 
Lõpuks võite manada endale silme ette mahajäätud linna, kus ei ole voolu ega joogivett linn kubiseb madudest ning liiguvad kõlakad, et nähtud on ka krokodille.
 
Üleujutused ei ole toredad – ei olnud Pärnu üleujutus 2005. aastal, ei ole Austraalia üleujutused praegu, kuid veelgi suuremad üleujutused leiavad aset hetkel Brasiilias, kus on hukkunud juba 250 inimest!

Triin ei ole aga minu seisukohtadega nõus, kuna tema ei näe, et inimesed elaksid üleujutustele kaasa nagu spordisündmustele. Inimesed ei istu teleri ees ja ei oota, et sündiksid uued rekordid (ehk veetase tõuseks kõrgemale). Üleujutused on siiski kurb sündmus, mitte meelelahutuslik üritus nagu sport!