Eile (pühapäeval) kui Triin pidi terve päeva tööl olema, otsustasin põgeneda Melbourne’i praepannilt. Haarasin kaasa ratta, istusin rongi peale ning suundusin 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Dandenongi kõrgustikku (kõrgeim tipp 633m).
Belgrave’i raudteejaama jõudes, seisin hetkeks nõutult paigal kuna polnud aimugi, kuhu nüüd edasi võiks minna. Hankisin kohaliku kaardi ning leidsin koha nimega Kallista – esimene sihtkoht oli valitud. Kallista asus raudteejaamast umbes nelja kilomeetri kaugusel ning arvestasin, et väikese rattasõiduga peaks 20 minutiga sinna kohale jõudma. Poole kilomeetrise sõidu järel pidin tõdema, et minu jõud ei ole piisav, sõitmaks ühekäigulise jalgrattaga ülesmäge ning olin sunnitud oma matka jätkama jalgsi – rattas käekõrval.
Kallista’s ei olnud mitte midagi huvitavat peale kohanime ning otsustasin matkata kõrgemale Sherbrooke’i metsadesse, kus infotahvli kohaselt sai bushwalki (vihmametsa kõndi) harrastada ning näha veeastanguid. Jätsin ratta teekõrvale ning võtsin ette kolme kilomeetrise jalutuskäigu vihmametsas, mis osutus kindlasti eilse päeva pärliks. Massiivsed ja kõrged puud, tihe alustaimestik, lendavad ja valjult „kisendavad“ papagoid ning väikesed kosekesed on tõesti selline keskkond, mille nägemiseks sai Austraaliasse tuldud. Jalutuskäigu krooniks oli kahe ainult Austraalias leviva lüüralinnu (Lyrebird) kohtamine, keda küll väga hästi võsa sees pildile ei suutnud jäädvustada.Aasta adrenaliininorm
Kell hakkas juba viis saama ning otsustasin suunduda tagasi Belgrave’i raudteejaama.
Kui mäkke ronides oli ratas ebamugavaks nuhtluseks, siis mäest alla minna tundus rattaga esmapilgul päris lõbus. Hirmuäratavaks läks aga siis, kui kiirus oli minu subjektiivsel hinnangul juba 60-70km/h ja laskumine võttis ikka sügavamaid languskraade ja mägiteedele omaseid järske kurve ning sellele kõigile lisas vürtsi reaalselt puuduvad tagupidurid. Aasta adrenaliininorm sai kindlasti täis viimaseks osutunud kurviga, mille tagant avastasin väga järsu languse ning selle all oleva tiheda liiklusega ringtee kuhu ma kolme sekundiga oleks täiskiirusel jõudnud. Päästerõngaks osutus tee kõrval paiknev politseimaja parkla, kuhu jalgadega mööda maad pidurdades sai manööverdatud ning hoog maha pidurdatud – rohkem ma eile sõita ei tahtnud.
Lõõgastuseks ostsin vist esimest korda elus Pepsi’t ning istusin rongi peale. Kõrvaklappidest kostuva Rujaga oli hea end mõneks ajaks mulli sulgeda ning mõelda, et meil läheb ikka siin päris hästi.„Kätki ümber soo ja sammal kidur maa ja mulla meel, põllunõlvad, metsaääred, mõisaluhad, laaned teel…
No comments:
Post a Comment