Esimestel päevadel Sydneys olime küllaltki turistid ning lisaks shoppamisele külastasime maailmakuulsaid vaatamisväärsusi – ooperimaja ja Harbour Bridge'i. Jah – need on veel ilusamad ja võimsamad kui pildil! Kahjuks ei saanud me ooperimajja kultuuri nautima minna, kuna ainuke etendus, Pähklipureja, oli välja müüdud. Ooperimaja oli aga ka väljast väga kaunis ja on oma Sydney ikooni tiitli oma suursugususega igati ära teeninud.
Harbour sild on väga võimas ja massiivne. Polegi vist niipalju metalli korraga näinud. Sild on Sydney teiseks sümboliks, ühendades põhja ja lõuna linnaosad. Maailmale on sild tuntud eelkõige uhke aastavahetuse ilutulestiku poolest. Sillal jalutades ei olnud üldse tunnet, et kõnniks maailmakuulsal vaatamisväärsusel, vaid pigem meenutas see okastraadi ja ja võrkaiatakistustega pigem vanglat. Mõtlesime ronida ka üle silla kaare, kust avaneks kindlasti vapustavad vaated Sydneyle ja sadamale, kuid 220$ tundus olevat meie rahakotile liialt suureks põntsuks.
Merelinn Sydney
Olles juba piisavalt tutvunud Sydney suuremate vaatamisväärsustega, võtsime ette rannapäeva. Ostsime hop-on-hop-off laevapileti, mis tähendas, et saime terve päeva laevaga sõita ja kõikides peatustes maha-peale minna nii palju kui soovime. Laevaga Sydney lahesoppides tiirutada oli väga mõnus ning seda ei saa väga võrrelda Saaremaa-Virstu praamiga. Ümbruskond oli nii lummav, et natuke fantaasiat lisades ning teiste turistide suhtes silm kinni pigistadas võis kujutleda end luksusjahil šampust joomas, lõbutsemas ja lahesoppides ringi kihutamas.
Esmalt suundusime imepisikesele Shark (Hai) saarele, kus lisaks meile oli vaid 7 inimest. Väikesel eraldatud rannaribal oli mõnus ooperimaja ja Harbor silla vaadetega päikest võtta ja ujuda. Sealt suundusime laevaga edasi Watson Baysse ja Manlysse, mis olid juba rohkem rahvastatud turismimagnetid, kuid rannad olid siiski kaunid ja meri võrratult helesinine. Blue Mountains
Olles ennast juba rannas eurooplastele kohaselt ära põletanud, otsustasime põgeneda metsa päikese eest varju. Suundusime Blue Mountains'isse ehk Siniste Mägede rahvusparki, mis asub 2 tunni rongisõidu kaugusel Sydneyst. Mäed on oma nime saanud sinise uduvine tõttu, mis hõljub mägede kohal ja mis tekib metsas rohkelt levivate eukalüptide õli tõttu. Eemalt vaadates jääb mulje, et mäed ongi sinised. Sinised Mäed meenutavad justkui suurt kanjonit keset vihmametsi, mida läbisid mõnusad matkarajad kalju ääres ja kus avanesid võluvalt ilusad vaated mägedele ja mitmetele koskedele. Kuna tegemist oli siiski aastavahetuse eelse perioodiga, oli park üsnagi ülerahvastatud, mis vähendas meie jaoks veidi koha maalilisust. Põgenesime turistide eest matkarajale, mis polnud niivõrd populaarne ja saime nautida ürgset metsa ja mägesid.
Mitmed firmad pakuvad tuure Siniste Mägede rahvusparki ja see on ehtne näide sellest, kuidas Sydney on tõeline turismile orienteeritud linn ning turiste üritatakse igal võimalusel nöörida. Näiteks iseseisvalt rongiga Sinistesse Mägedesse minek maksab 11$ ja park asub rongijaamast mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Tuurid aga see-eest maksavad ca 100$. Sydneyt kesklinnas ringi jalutades üritatakse igal võimalusel naeruväärselt kalleid tuure ja atraktsioone turistidele pähe määrida. Seetõttu on Melbourne'is veidi inimväärsem elada.
Aastavahetus
Nagu sydneysiderid ehk Sydney elanikud armastavad ise öelda, on Sydney aastavahetuse pealinn maailmas. Kas see ka nii tegelikult on, jäägu igaühe subjektiivseks arvamuseks. Aastavahetuse veetmine Sydneys on aga ülimalt populaarne ning ilutulestikku kogunes sadamasse ja selle ümbrusesse jälgima 1,5 miljonit inimest – seda on rohkem kui Eestis elanikke. Seega pole ilmset imeks pandav, et sadamasse pidi kogunema juba lõuna ajal, et saada koht südaöise sõu nautimiseks. Räägitakse, et kohtades, kus on parim vaade, ööbisid inimesed juba paar ööd enne suursündmust, et kohta endale säilitada.
Otsustasime mitte nii agarad olla ning veetsime lõunapooliku Bondi rannas, mis on kuulsaim rand Austraalias. Bondis oli tõeliselt kaunis valge rannariba ja hele-helesinine meri surfamiseks ideaalsete lainetega, kuid mina eelistaks siiski privaatsemaid randu Great Ocean Roadil.
Ilutulestikku nautisime sadamast veidi eemal, botaanikaaias, kus avanes suurepärane vaade ooperimajale ja Harbor sillale. Läksime sinna kella 5ks ja meid ootas juba ees 15 000 inimest. Park suleti, kui kohal oli 20 000 ja selline poliitika oli enamus kohtades, mis olid ette nähtud ilutulestiku vaatamiseks. Samuti oli keelatud kaasa võtta oma alkoholi – parki sisenedes otsiti kotid läbi ja kõik pudelid, mis olid juba avatud (sh karastusjoogid), pidi ära viskama. Iseenesest on see mõistlik, sest nii suurte rahvahulkade korral käituvad inimesed kindlasti ilma alkoholita tsiviliseeritumalt. Vaatamata ülerahvastatusele oli 12 minutit kestunud muusikalise taustaga ilutulestik vapustavalt kena ja võimas ning kindlasti üks meeldejäävamaid terves elus. Väga hea tunne oli oma silmaga näha seda, mida iga aasta Eestis teleri vahendusel näha saab.
Viimane pilt ei ole küll meie tehtud, kud annab kenasti edasi emotsioonid aastavahetuselt. Rohkem meie pilte leiate Picasast.
No comments:
Post a Comment