... Umbes nii võiks kõlada reklaam suvisele Melbourne'ile. Täna oli meil esimene rannapäev ning piisas kahest tunnist, et Triin saaks pruuniks ja mina väga punaseks. Ehkki Triin pidi õhtul tööle minema oli tänane rannapäev väga mõnus, mida kroonisid kuum liiv, rannavolle ning Triinu koduste poolt saadetud maiustused – suur suur aitäh:).
Viimastel nädalatel oleme blogisse vähem kirjutanud, kuna oleme mattunud töörutiini alla ning nädalas küündivad meie töötunnid kohati 57ni. Ehkki töötame tulevaste reiside ja seikluste hüvanguks, tahaks rohkem siinset sotsiaalset elu ka nautida. Selleks üritame natukenegi töötunde vähendada ja mõnusamalt aega veeta. Võimalusel olen saanud restoranis vähem vahetusi võtta ning Triinu restoranis tulevad osad ettekandjad puhkustelt tagasi ning arvatavasti ka temal tunnid vähenevad ja saame rohkem aega lõõgastumisele kulutada.Restoranitööst täielikult loobuda ei sooviks, kuna olen lubanud nende juures aasta lõpuni olla ning ka töötajad on juba sõpradeks muutunud. Kollektiiv restoranis on väga värvikirev, hoolimata Mehiko restoranist, ei tööta meil ühtegi Kesk- ja Lõuna-Ameeriklast ega ka ühtegi austraallast. Teenindav personal on pärit nii Kreekast, Malaisiast, Poolast kui ka Egiptusest ning köögiabilised on peamiselt Indiast.
Mis Indiast pärit inimesi puutub, siis nemad on heaks näiteks Melbourne'i erinevatest kultuuridest ja väärtustest. Triinu restoranis töötab köögiabilisena india noormees, kes on kihlatud india tüdrukuga, keda ta pole kunagi varem näinud. Tüdruku isa ja noormehe isa on head sõbrad ja seega sai asi otsustatud. Järgmisel aastal, kui ta tagasi Indiasse läheb, kohtuvad noored esimest korda ja toimuvad suured pulmad.Ühesõnaga Melbourne on väga vahva linn, kus on võimalik, et linnavalitsuse transpordiosakonna iga-nädalasel koosolekul osalevad: eestlane, ukrainlane, iirlane, itaallane, indialane ning kaks austraallast:)
No comments:
Post a Comment