Blond venelane linnavalitsuses

Alates eilsest on mul novembri lõpuni täiskohaga kontoritöö. Selle nädala kolm paeva töötan infrastruktuuri teenistuses. Järgmisel nädalal siirdun nädalaks tagasi ehitusteenistusse, kus töötasin kaks nädalat tagasi, ning 15.novembrist jätkan tööd novembri lõpuni jällegi teede teenistuses.

Esimese asjana sümpatiseerib uue töö juures inimeste tervislikud eluviisid. Ligi 50% osakonna töötajatest tulevad rattaga tööle, käivad siin duši all ning panevad seejärel viisakad riided selga. Tööriietus võetakse seljakottidega kaasa, või jäetakse õhtuti garderoobi.

Tööle tulek ja kojuminek tundub tõelise rattavõistlusena, kuna minuga sama marsruuti kasutavad sajad teised kontoritöötajadki, kellel on loomulikult parem ratas ja professionaalsem varustus. Seepärast ongi vahepeal põnev teha spurte ja möödasõite uunikum-krigiseva rattaga ning vaadata teiste sõitjate emotsioone. Paraku mägedel saavad enamus mind kätte, kuna minu rattal on ainult üks töötav käik ning seegi kõige raskem.

“Teede teenistuses” ei ole veel kahe päevaga ülesanded välja kujunenud. Peamiselt tegelen dokumendi haldusega ning õpin süsteemi tundma. Suurem töö algab kui nädalaselt pausilt tagasin tulen ja hakkan kaardistama ühe linnaosa kõikide kinnisvaraobjektide omanikke ja haldajaid.

Kui eelmises osakonnas, kõik pärisid Eesti kohta, siis nüüd ma olen osade uute kolleegide silmis venelane ning aeg-ajalt astub keegi tuppa tutvust tegema lausudes “privjet, sbasibo ja dosvidanja“. Põhjus on nimelt selles, et üheks minu kabinetikaaslaseks on liiklusinsener Ukrainast, kes kolis 15 aastat tagasi Austraaliasse ning ehkki ta räägib selget inglise keelt, on meie omavaheliseks suhtluskeeleks kujunenud vene keel. Mulle see väga sobib, kuna saan vene keelt praktiseerida ning temagi on rõõms, kuna saab oma emakeeles rääkida(tegemist on Ukraina venelasega, kellele väga meeldib Tallinna vanalinn). Niisiis igakord, kui keegi tuppa sisse astub ja minuga tutvust teeb, siis esimene tutvustav lause ukrainlase poolt on: „Ta räägib ka vene keelt…ta on Ida-Euroopast,“ ja nii minust ongi saanud blond venelane linnavalitsuses ning ma ei saagi rääkida, et olen hoopis Põhja-Euroopast ja Soome lõuna-naaber.

Päris huvitav on mõelda, et selleks et vene keelt praktiseerida, pidin tulema Austraaliasse. Hoolimata sellest, et mind venelaseks mõned peavad, on üldine intelligentsus väga kõrge ning täna üks töökaaslane isegi teadis, et eesti keel on samas keelegrupis soome ja ungari keelega. Pidevalt arutatame ja vaidleme kabinetis poliitika teemadel, mis on päris heaks vahetuseks restoranitöö keskkonnale. Järgmisel korral kirjutan blogis pikemalt meie vaidlustest liberaalse ja heaoluühiskonna elukorralduse teemadel, kuid praegu lähen teen väikese õhtujooksu.