Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

6/27/11

Laos - puhkus pole oluline, seiklus on põhiline..

Džungliga kaetud mägine maastik, sügavad orud ning tee ääres paiknevad pisikesed mägikülad tervitasid meid Laosesse saabumisel. Paraku enne ehedat ja idüllilist keskkonda jõudsid meid tervitada rahaahned piiriametnikud, kes üritasid meilt igat penni välja meelitada. Laosesse sisenemisel saab 30 päevase turistiviisa vormistada piiril 30 USD eest ja olime eelnevalt. Chiang Khong (Tai) – Huay Xai (Laos) piiripunkti jõudes küsiti see-eest Tai valuutaga tasumisel viisa eest 1,5 kordset hinda mida väga maksta ei tahtnud. Lõpuks pidime siiski ühe viisa eest maksma üle kümne dollari rohkem, et siis Laosesse sisenda ja teise viisa tarvis USA dollareid vahetada.

Öeldakse, et Laoses ja Kambodžas reisimine ei ole puhkus, vaid seiklus ja ellujäämine. Väike lisakulu piiril loomulike kadude nimekirja arvestatud, võtsime ette öise bussireisi Luang Prabangi. Olles eelnevalt bussis magamisega harjunud, ei osanud VIP bussis reisimist karta, kuid Laose eripärad said sellega kena jätku. VIP buss Laoses tähendab Ikarus bussi sarnast sõidukit, kus konditsioneeriks on avatud aknad, millest pidevalt diisli- ja vinguhaisu sisse murrab. Laose busse teeb eriliseks vist lõpmatu mahutavus. Istekohti on bussis 46, kuid reisijate rohkuse korral on bussis varuks hulgaliselt taburette, mis vahekäiku reisijatele asetatakse. Hiljem kogesime, et reisibusse kasutatakse ka haltuura tegemiseks. Juhid veavad bussidega toiduaineid munadest teraviljadeni välja, mis mahutatakse maast laeni vahekäiku ja vabadele istmetele ning vajadusel palutakse reisijatel kauba transportimise nimel kohta vahetada. Ebamugavust lisab väikeste turgude juures tehtavad peatused, kus kaubitsejad justkui piletikontrolörid ustest sisse tormavad ning oma kaupu aktiivselt reisijatele pähe määrivad.

Suurest sahkerdamisest hoolimata on Laos imeline riik. Loodusmaastik on äärmiselt mägine, kaetud vihmametsadega, kus elavad metsikud tiigrid, elevandid ja mürgised kobrad. Oleme oma reiside jooksul palju mägesid näinud, kuid Laose mäeahelikud, üüratusügavad orud ja pisikesed algelised külakesed valmistasid imestust ja vaimustust. Laose 6,5 miljonilisest elanikkonnast elab suuremates linnades vaid üks kolmandik. Ülejäänud rahvastikust on end sisse seadnud jõeorgudesse ja mägedesse. Küla moodustavad bambuseseinte ja palmilehtedest katustega hütid, mis tekitavad tunde nagu oleks sadu aastaid ajast tagasi sattunud. Kohalikud küpsetavad lõkke kohal õhtusööki, lapsed jooksevad heinamaal koos lehmadega ja riisipõldudel, kus töötab koonusekujuliste mütsikestega talurahvas, on asendamatuks töövahendiks pühvel. Lapsed mängivad kookosest valmistatud mänguasjadega, osa lastel on ka pall, mida taga ajada ja üksikud sõidavad ringi jalgratastega. Bussi või motorolleriga sõitmine on Laoses justkui takistusraja läbimine. Keset teed magavad suured lehma karjad, teedel jooksevad kitsed, sead, kanad ning lugematud hulkuvad koerad. Viibiks justkui suures kaoses, kuid moderniseerumisele viitavad bambushüttide ees üksikud sateliidipannid.

Kuna Laose elanikkond on viimase 30 aastaga kahekordistunud, on lapsi ja noori tõesti palju ning silmmärgatavalt iive tõusuteel. Erinevalt eestlastest on töötamine ja haridus Laoses teisejärguline, kuna budistliku uskumuse tõttu on nende eesmärgiks jõuda Nirvanasse. Selleks ei loe palju inimesel maja ees autosid, mitmekohaline on kontojääk ning saavutatud ühiskondlik positsioon, vaid karma. Naeratavast ja muretust ellusuhtumisest on märke igalpool – kui Tais üritasid müüjad meile iga hinnaga oma asju kaubelda, siis Laose turge külastades müüjad tihti unelevad võrkkiiges, keegi ei karju „Sir, Madam – happy hour“ ja ka tuk-tuki juhid on üllatavalt rahumeelsed.

Mägede ja Laose eripärase bussisõidustiili tõttu kulus meil piirilinnast Huay Xai-st 500km kaugusele Luang Prabangi jõudmiseks 14 pikka ja väsitavat tundi. Luang Prabang on varasem Laose pealinn ning endise Prantsuse võimu tõttu veidi läänestunud. Taiga võrreldes oli linn meile tõeline puhkus. Puudus kärarikas liiklus, undavad motorollerid ja signaalitavad autojuhid ning valitses turiste mitte-ahistav tsiviliseeritud õhkkond.



Euroopaliku atmosfääri nautimise kõrval suundusime linnast 35km kaugusele Xunag Si koskede juurde, mis meenutaid muinasjutu raamatust väljarebitud lehekülge. Keset vihmametsa asus kümnete kaskaadidega kosk. Vesi oli niivõrd helesinine ja mullivannilikult vahutav, et oli raske uskuda, et tegemist on loodusliku kosega, vaid meenutas pigem tehislikku SPA-d.

Luang Prabangist võtsime ette järjekordse laoseliku bussisõidu Vang Viengi. Seekord kulus 150km läbimiseks seitse tundi. Vang Vieng on Laose „duubingu“ pealinn. Duubing kujutab endast suurel traktorikummil mööda jõge hõljumist. Turiste ligimeelitavaks teeb aga kogu ürituse asjaolu, et jõe äärde on rajatud kümneid baare, kus noored saavad lõbutseda, joomismänge mängida või niisama ohtralt alkoholi tarbida. Kuna duubingu pikkuseks on vaid 4km, seisnebki idee baaride vahel sõitmises. Juttude järgi on aga esimene baar nii populaarne, et paljud noored jäävad sinna pidama ja ei lähegi traktorikummiga jõele sõitma, vaid joovad seal niikaua kuni õhtul linna tagasi viiakse. Kui tahtsime Pepsit tellida, siis vaadati imestunud silmadega ja ei osatud hindagi määrata, kuna keegi Pepsit ilma alkoholita tavaliselt ei telli. Vang Viengi minejatele soovitame ettevaatlikud olla „Happy Meal'ide“ ja jookidega. Õnnelike söökide ja kesvamärjukestega ei saa McDonaldsi kombel kaasa mänguasju, silma panevad särama muud illegaalsed komponendid.

Vang Viengi ümbruses külastasime ka mitmeid koopaid. Kõndisime paarisaja meetri sügavusel pimedas koopas, kus taskulambi valguses imetlesime uusi ja vanu kiviformatsioone ja kartsime mürgiseid ämblike. Põnevaks ja isegi ohtlikuks käiguks oli maaalusel jõel „duubitamine“. Küllaltki klaustrofoobiline tunne oli traktorikummiga kitsast koopaavast end sisse pressida, kuna vesi oli vihmahooajale kohaselt kõrge ja koopas oli vaevu meeter veepealset liikumisruumi. Giidi sõnul oli koopa külastamine ohtlik, kuna kui vihma peaks sadama hakkama, siis kogu vihmavesi valgub koopasse, mistõttu vesi tõuseb kiiresti ja koopast ei mahu enam välja. Varasemalt on koopas inimesi ka uppunud, kuid meil vedas ja vihma hakkas kallama vaevalt pool tundi pärast meie koopast väljumist.

Sünnipäeva tähistasime juba pealinnas Vientiane's.

4 comments:

  1. mis üüüüüüratu vili see teie ees laual on?

    ReplyDelete
  2. Huay Xai´st Luang Prabang´i jõudmiseks tasub kindlasti kasutada slow boat´i. Meie Laoses viibimise aja jooksul oli see üks eredamaid elamusi.
    Luang Prabang on minu arvates "Aasia linnade pärl". Vietiane seevastu on üks lõpmata kole koht.

    ReplyDelete
  3. Karmo, see on tavaline kookos, mille sees meile toitu serveeriti. Kookos on Tai ja Laose köögis üks populaarsemaid koostisosi. P.s Nagu pildilt näha ei ole siinsed kookosed Eesti kaubamajadele tuttavalt väikesed ja pruunid, vaid palju suuremad, kuid õhukese söödava valge osaga.

    ReplyDelete
  4. Olen pärast bussisõitu nõus, et oleks pidanud laevaga minema, kuid laevapilet oli kallim ja võttis kaks päeva rohkem aega.

    Vientine on tõesti tavaline "nõukalik" pealinn kuid läksime sinna Kambodža viisat tegema.

    ReplyDelete