Teisel katsel Taisse – Ko Phi Phi lugu

Eesti välisministeeriumi andmetel on Eesti passiga inimesel võimalik Taisse maad mööda sisenedes vormistada 15 päevane turismiviisa piiripunktis. Kahjuks ei olnud ministeeriumi kodulehel täpsustatud, et turismiviisat saab piiril vormistada vaid Malaisia lääneosas ning nii me möödunud kolmapäeval seisimegi Malaisia idakalda (Rantau Panjang – Sungai Kolok) piiripunktis küsimusega - Now What?

Piiripunktis nõutult viisata seismist oleks saanud vältida kui me oleks 40 kilomeetrit piirist eemal asuvas Kota Bharu Tai saatkonnas vormistanud 60 päeva turismiviisa, mis oleks meie kahjuks võtnud kaks päeva vormistamiseks aega. Järgmisel päeval võtsime siis ka meie sammud Tai saatkonna poole, kus selgus et saabuvate riigipühade tõttu saaksime viisa minimaalselt nelja päeva pärast. Kota Bharus, mis on justkui kõigi Eesti depressiivsete väikelinnade ema, me nelja päeva küll raisata ei tahtnud ning otsustasime võtta teist korda ööbussi ning sõita Malaisia läänekaldale piiri ületama.

Ko Phi Phi

Takso-Buss-Buss-Takso-mikrobuss-mikrobuss-kaubik-laev ja jõudsimegi Malaisia Kota Bharust ühele maailma ilusaimale rannale Ko Phi Phi'le Taimaal. Phi Phi on jõudnud oma maalilise rannaga miljonite inimeste südametesse ning seda läbi filmi „The Beach“ võtteplatsiks olemisele. Leonardo DiCaprio jälgedes käisime ka mõniaeg hiljem Phuketis OnOn hotellis, kus samuti filmiti „The Beach“i jaoks stseene.

Phi Phi on väike saareke tuntuma rannakuurorti Phuketi varjus, mis aga oma ilus kindlasti Phuketi randadele alla ei jää. Külastasime saart vihmahooajal, kuid meie õnneks sadas vaid ööseti ja päeval lõõmas taevas kuum päike. Boonusena oli saarel halva hooaja tõttu vähem turiste ja saime rahus paradiisisaart nautida. Turiste oli siiski küllaltki palju ja laevad ülekoormatud, mistõttu ei taha ette kujutadagi, kui ülerahvastatud on väike saareke turismihooajal.

Vahelduseks päevitamisele ja suplemisele võtsime laevakruiisi, kus viidi meid saare ümbruskonnaga tutvuma – külastasime teleekraanilt tuntud kurikuulsaid randu, sõbrustasime metsikute ahvikestega ja ujusime kaljude vahel helesinistes laguunides. Kruiis oli fantastiline ning viibisime keskkonnas, millest Eestis olles ainult unistanud olime ning paikades, millest unistada ei osanudki.

Laevakruiisil oli huvitav on võrrelda Tai ja Austraalia ühiskonna arusaamu inimeste ohutusest. Blogis oleme varemgi kirjutanud ülehoolitsevast Austraalias, kus sõjaväes ei tohi iseseisvalt isegi kätekõverdusi teha kuna kardetakse sõduri viga saamist ja armee kohtusse kaebamist. Lisaks peab igalpool peab allkirjaga kinnitama, et vastutan ise oma ohutuse eest ning kui sellest ei piisa, siis valvab igat ohtlikumat sammu väljaõpetatud personal..Tais seevastu sõitsid ülerahvastatud paatidega väikesed poisid ning selleks, et saarele jõuda pidime hüppama paadilt maha, ujuma lainetest ja kividest hoolimata kalju äärde, kus ootas meid võrkredel, millest pidi üles ronima. Kõik justkui seikluspargis, kuid ilma igasuguste turvaköiteta rääkimata küsimusest kas te ujuda oskate:)