Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

6/15/11

James Bondi radadel – Phang Nga

Asendasime Cook'i Bond'ga ja jätkasime kaunite filmivõttepaikade külastamist, suundudes Phang Nga'sse, mille rahvuspargis asub Khao Ping Kan saar. Turistidele on see tuntud kui James Bondi saar, kus asus filmi The Man With a Golden Gun üks võtteplatsidest. Põhiline atraktsioon ongi saarel asuv veest 20m kõrgusele tõusev kivi Ko Tapu, mis ei erine oluliselt teistest ümbritsevatest kivirahkudest, kuid mis meelitab isegi vihmahooajal rahvusparki sadu turiste päevas.

Phang Nga rahvuspargis asub hiiglaslik mangroovmets, mida läbib harudeks jagunenud jõgi, mis lõpuks suubub Andamani merre. Mangroovid on rannikule väga kasulikud puud, kuna oma üliharunenud, ämblikuvõrkku meenutava juurestikuga kaitsevad kallast tsunaamide, maalihete ja erosiooni eest. Meie tuur viis tiheda mangroovmetsa vahelisele jõele pisikese kalapaadiga sõitma, mis tekitas tunde, nagu sõidaks läbi Amažoonase vihmametsa. Viimast võrdlust kinnitas veelgi ligi meetrise sisaliku nägemine, kes meie eest veest kaldale põgenes. Kuna suuremad kruiisilaevad metsa vahele sõitma ei mahu, saime hommikuses vaikuses mangroovimetsa näol nautida kauni Tai looduse võluvaid eripärasid.

Üheks retke suurimaks eripäraks oli mangroovimetsa kõrvale, keset lahte asuva üksiku kivikalju juurde rajatud, tsivilisatsioonist eraldatud moslemite kalurikülake. Üle saja aasta vanuse asula räämas majad meenutasid agulit, mis oli kõrgete vaiade abil ehitatud vee peale ning kus kohalikud tegelesid põhiliselt kalade ja krabide püüdmisega. Nagu kogu Taimaa on tänapäeval suur turimsimagnet, mis ahmib sellega kaasnevat rahavoolu, mõtlemata kohalikke looduskaunite paikade säilitamisele, oli ka kaluriküla muudetud osaliselt vaatamisväärsuseks, kus saab osta laias valikus Tai suveniire ja süüa kohalikkes mereanni restoranides.

Ko Samui: ahistav Happy Hour

Phang Nga rahvuspargist ja Andamani mere äärest suundusime Tai idarannikule Koh Samui saarele. Samui on Tai suuruselt kolmas saar, kus elab ca 40 000 inimest. Emotsioonide põhjal tundub, et enamus kohalikest tegeleb välismaalt raha välja meelitamisega ehk turismiga. Klientide saamise nimel muutub must kauplejate sõnul valgeks ning päeva jooksul vähemalt kümnendat tiiru tegev kaupmees hüüab ikka rõõmsalt: „Happy-hour – happy hour!“

Praamilt randa maha astudes haaras meid momentaalselt enda juurde aktiivne taksojuht, kes ilma küsimata näitas autot millega 400 bahti eest randa saaksime. Eelnevalt olime uurinud, et hinnad võiks jääda 200 bahti piiresse ja tegime suuri silmi, kui taksojuhi hinnapakkumist kuulsime. Taksojuhi sõnul muud võimalust rannakülasse saada ei olnud ning kuna kilomeetreid kuurortisse pidavat ka olema koguni veerandsada, siis 400 tai veeringut pidavat olema õiglane tasu. Olime siiski skeptilised, ning jõudsime jalutada vaid mõnisada meetrit kui taksojuhid hakkasid üksteise võidu hindu alandama. Ehk Samuile minejad – ärge võtke sadamast taksot!

Samui rand on kristallselge helesinise veega ja valge 6km pikkuse rannaribaga. Kuumale ilmale ei leidnud jahutust isegi merest, kuna vesi oli vannisoe, kohati lausa liiga kuum. Hommikujooks mere ääres, rannatoolis kookospähklist piima joomine, homse pärast mitte muretsemine – täiuslik puhkus puhkusest.

Kuna saar on nii suur, leiab igaüks sealt meelepärase tegevuse. Kui rannas päevitamisest põsed juba õhetavalt punased, leiab varju vihmametsadest ja koskedest. Austraalias olid kosed vaid kaugelt imetlemiseks, kuid siin saab mööda kive ronida kose otsa ja nautida läbi puude kauneid vaateid ümbritsevatele saartele ja lahesoppidele. Ronimine võib osutuda ka ohtlikuks, kuna valitsevad Taile omased olematud ohutusnõudes. Märgadel kividel libisedes leidsin end sekundiga vööst saati jääkülmas mägiojakeses. Õnneks pääsesin vaid ehmatuse ja mõnusa jahutusega tulikuumale troopikakliimale.

No comments:

Post a Comment