Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

6/21/11

Chiang Mai - nägemiseni Tai

Tai viisa lõpuni oli jäänud kolm päeva ning kuna soovisime elevantidega sõita ja külastada traditsioonilisi mägikülasid, suundusime Bangkokist riigi põhja osasse. Kümne tunnise bussisõidu kaugusel pealinnast asub Tai suuruselt teine linn Chiang Mai.

Chiang Mai on ajalooline Tai pealinn, ning ehkki on viis korda väiksema elanike arvuga kui Bangkok, leidub linnas templeid pea samapalju kui pealinnas. Kuna aga Chiang Mai on palju väiksem linn, võis templeid kohata igal sammul ja jäi mulje, et terve linn on pühaasutusi täis. Peale mõningaste templite külastamist otsustasime põgeneda linnast ja võtta päevase tuuri vihmametsadesse. Esimese peatuspaigana viidi meid elevantide laagrisse, kus meil oli võimalus londiliste seljas raskel maastikul tund aega ringi matkata. Elevandid söövad päevas üle 200 kilo toitu ning matkamise vältel tundus neile iga põõsa juures nosimiseks peatuda palju atraktiivsemana kui meid küngastest üles-alla vedada. Ehkki elevante on transpordiks kasutatud juba sajandeid, on neist ikka kahju kui natuke tujukale loomale väikese kirkaga kõrva taha virutatakse nii et veri haavast väljas. Elevantidega matkamine oli meie jaoks tore esmakordne kogemus. Samas pärast esimest ärevust muutus elevantide seljas istumine ja nende piinlemise vaatamine juba tüütuks ning järgmiste tuuride valikul mõtleme pikemalt, kas soovime londilistega sõitma minna.

Peale põneva jõe parvetamise, kaheksa kilomeetrise džunglismatka ning kose all ujumise viis meid tuur „põlisesse“ mägikülla. Nagu igal Tai turismiteenusel on mingi konks, siis meie reisi puhul oligi see põliselanike asula külastus. Jõudes kohta, kus püstitatud paarkümmend bambushütti eeldasime, et oleme jõudnud tõelisesse hõimukülasse. Paraku pidime pettuma juba enne kaubikust väljumist, kuna avastasime ennast väikeselt nipet-näpet turult ning kauplejad tõmbasid meid silmates kiiresti oma „rahvariided“ selga, et turistidel natuke ehedam mulje jääks.

Chiang Maist algas meil Tai viimane teekond Laosesse...

3 comments:

  1. oi kurjam!me oleks pidanud teile soovitusi-nõuandeid selle kohapealt jagama. Me käisime ka Chiang Mais ja seal on üks tuur, mida oleksime hea meelega soovitanud ja mis pole see turistikas, kuhu teie sattusite :(
    Me alguses buukisime ka mingisuguse, mis viib mägiküladesse, Pai kandis, aga siis pidasime veidi giidiga nõu ja ta ütles, et tegelt on üks teine tuur vingem ja tema nõuande põhjal võtsimegi teise. Tegime kolmepäevase džunglimatka neljakesi ja läbisime selle aja jooksul vist ligi 25 km, aga kordagi ei pidanud selles pettuma!

    ReplyDelete
  2. Laoses pidi olema mingi põnev "tuur" - istud kuskil mäe jalamil tuubi otsa, kärestikuline jõgi sõidutab sind 5h voolu mööda allapoole ja tee peale jääb lugematu arv baare või siis joogipeatusi. Nagu Tallinki partyboat nädalavahetusel, ainult vähe lühem ja põnevam ;)

    ReplyDelete
  3. Me oleks ise ka kindlasti mitmepäevase retke metsa võtnud, aga kahjuks surus viisa lõpptähtaeg peale ning oli ainult võimalik minna ühepäevasele tuurile.

    Aga Tarvo, seda sinu "põnevat tuuri" tegime eile ja peame kahjuks su illusioone purustama. See kurikuulus dubing toimub Laose Vang Viengis ning tegemist on 3,5 kilomeetrise distantsiga, mille esimesel kilomeetril asub kümmekond kõrtsu. Huvitaval kombel väga paljud ei liigugi esimesest kohast kaugemale ning õhtul tuuakse nad purjuspeaga stardipaigast tagasi. Ehk suuresti on see joomise üritus kui selline peaks huvitama. P.s mõned ikka upuvad seal ka ära, sest Aasiale kombeks ohutusnõudeid seal ei tunta.

    ReplyDelete