Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

2/22/13

Salzburg - heliseva muusika pealinn



Viini ja Salzburgi vahel on vaatamata mägedele ja ca kolmesajale kilomeetrile kiire ja ülimugav rongiühendus. Ühest linnast teise jõudmiseks kulus vaid veidi üle kahe tunni. Samuti tekitas kadedust mugav ligipääs teistele Kesk-Euroopa riikidele, mis asuvad rongisõidu kaugusel Viinist. Spontaanne idee minna nädalavahetuseks Itaaliasse või Prantsusmaale on kadestamisväärselt kättesaadav ja teostatav.

Salzburgi linn on ümbritsetud lumistest mäetippudest, mille krooniks esimene mägi Alpi mäestikust. Salzburg on Mozarti sünnilinn ning igal sammul kohtame turistipoode, kus on kuhjades Mozarti komme ja muid temaatilisi suveniire. Naljana öeldes võiks Salzburgi nimeks olla aga hoopis Sounds-of-music, kuna suur osa turismindusest keerleb Heliseva muusika ja von Trappide perekonna ümber. Näiteks meie hostelis on iga päev kell 19.00 Heliseva muusika filmiõhtu. Samuti saab võtta tuure filmi võttepaikadesse, mis asetsevad kõik Salzburgi linnas ja selle ümbruses. Ka linnas jalutades on tunne nagu oleksime osa võtteplatsist, kuna terendavad tuttavad purskkaevud, kirikutornid ning pidev kirikukellade helin (Salzburgis nimelt on väga palju kirikuid ja pidevalt on kuskilt mõnda kellahelinat kuulda.

Salzburg on väga kena 150 000 elanikuga väikelinn, mis arhitektuuriliselt justkui segu Tallinna ja Stockholmi vanalinnast. Lisaks rohketele kirikutele on siin ka kauneid keskaegseid losse ja ajaloolisi katedraale, mis on kindlasti külastamist väärt. Seega on Salzburg suurepärane sihtkoht ühepäevaseks sihtpunktiks glamuursest ja renessaanslikust pealinnast.

Peame põhjus miks otsustasime Salzburgi tulla, olid hoopis lumised mäetipud. Maailmaklassi laskumisnõlvad asuvad Salzburgile sama lähedal kui Tehvandi tõus Tartule. Meie külastasime Flachau mäge, kus käesoleval aastal toimub ka mäesuusatamise maailmakarika etapp. Priidul oli mõningane kogemus mäesuusatamisega olemas, kuid mina sain suusad alla esimest korda. Flachau lakumisnõlv oli 1990meetri kõrgune, mistõttu ärevus oli enam kui suur.


Kaalusin tõsiselt suusainstruktori võtmist, kuid otsustasin siiski pea ees tundmatus kohas vette hüppata ja vaadata kas ujun kaldale. Esimene laskumine oli korraliku suusakooli eest (mille maksumsus oleks olnud 120€), millest suurema osa moodustas kukkumistehnikate lihvimine ja maapinnaga lähemalt tutvumine. Laskumismeetrite möödudes muutusime enesekindlamaks ja mõistsime, et peamine põhjus miks kukkusime oli ebakindlus ja hirm suure kiiruse ees. Viimasel laskumisel ei kukkunud ma aga kordagi. Seega usun, et suusakoolid on brasiillastele ja austraallastele, kes pole lund varem näinudki. Meil eestlastel on aga suusatamine geenidega päritud.

1/8/13

Valsiga uude aastasse



 
(Meeleolu loomiseks on soovitatav lugemise ajal kuulata ülalolevat lugu)

Tähtsamate Viini vaatamisväärsuste ümber oli lisaks turistidele turuvarblaste kombel kogunenud Mozart'iteks riietunud müügiagendid, kes püüdsid turistidele pähe määrida kontserdi ja balletietendusi. Kuna olime ka ise eelnevalt kaalunud mõne kontserdi külastamisest, langesime kiiresti mozartite mesijuttude lõksu.

Peagi omasime pileteid päris Mozarti ja Straussi loomingule, mis välja kuulutatud rahvusteatri asemel toimus ühes väikeses kirikukoolis. Lõks oli siiski meeldiv, kuna kontserdil kõlas rohkelt meloodiaid, mis oma valsi ja marsirütmides panid istudes jalad tatsuma ja mõttes tantsima. Seega jäime kontserdiga rahule - mis oleks aastavahetus Viinis ilma klassikalise muusikata. Siiski soovitaks tulevikus osta piletid ametlikest esinduspunktidest, mitte müügiagent-mozartilt.



Külastasime ka Viini ooperimaja, kus toimub ainult ooperi või balleti etendused. Viini ooperimaja on küll ajalooline ehitis, kuid sõjakoledustes küllaltki palju tabamusi saanud, ehk algupärasest olemusest on säilinud vaid suurejooneline vestibüül. Kes kardab, et Viini ooperimajja on raske pileteid saada, siis see eksib. Kui istekohtadest, mis maksavad üle 100€ ei hooli, siis on alati võimalik endale hankida seisukoha pilet 4€ eest. Selleks tuleb ainult piisavalt vara ooperimaja ette seisma tulla ja oodata kuni piletikassad avatakse. Heade etenduste puhul võib selline ootamine kesta ligi kolm tundi.
Kullapalaviku mälumäng: Viini ooperimajas tehti 1991. aastal üks maailma tippmark – milles?

31.detsembril oli terve linn peomeeleolus juba hommikust saati. Linna jõudsime täpselt Viini aastalõpujooksu avastardiks, kus tuhanded inimesed läbisid 5km ümber vanalinna. Energilisi ja rõõmsaid jooksjaid nähes tekkis kahetsus, et ise jooksususse kaasa ei võtnud. Kesk-Euroopa kliima annab võimaluse tegelda jooksmisega peaaegu aastaringselt, mis meiesugustele jooksuhuvilistele kõlab paradiisina. Nähtud võistluse eripärana saab välja tuua ka asjaolu, et paljud jooksid koos oma neljajalgse sõbraga, mis oli nii jooksjatele kui pealtvaatajatele väga meelelahutuslik. Ei tea kas Tallinna sügisjooksul oleks lubatud rajale minna koos koeraga? Kui ei, siis tasub see kindlasti kaalumist.

Aastavahetuse pidustused algasid juba keskpäevast. Üle vanalinna oli püstitatud 11 erineva muusikastiiliga lava. Nendest suurim asus vana raekoja ees, kuhu ka meie lõpuks paigale jäime. Terve päeva olid laval erinevad muusikakollektiivid, rahvas õõtsus muusikarütmis ning jaheda ilma soojendamiseks pakuti kosutavat hõõgveini. Erinevalt traditsioonilisest Eesti aastavahetusest linnaväljakutel, ei kohanud me laaberdavaid ja purjus noorukeid, šampusepudeli kildudest läikivaid tänavaid. Kõige meeldivam ja romantilisem üllatus oli meie jaoks see, et aastanumbri muutudes kõlas üle raeplatsi Straussi „Ilusal Sinisel Doonaul“ ning inimesed keerutasid end valsitaktis uude aastasse . 









P.s idee Eesti omavalitsustele - aastasse 2014 kaerajaani rütmis!

1/7/13

No Kangaroos in Austria


Meile meeldib reisida ja viimasest välismaa puhkusest oli meil möödas juba lugematuid kuid, mistõttu otsustasime teha tänavu üksteisele jõulukingiks mõnusa puhkuse ja piiri taga aastavahetuse vastuvõtmise. Tõenäoliselt alateadvuses domineerivas igatsusest Austraalia vastu, valisime sihtriigiks 8,4 miljoni elanikuga imekauni Austria. Ilmselgelt ei olnud me ainukesed, kes tõmbasid nimelisi paralleele Austraalia ja Austria vahel, sest ühe esimese asjana hakkas silma silt – No Kangaroos in Austria ja kui guugeldada James Cooki nime, siis päris mitmeid linke kerkib esile viitega James Cook discovered Austria.

Puhkust Austrias alustasime pealinnas Viinis. Pimemajutuse süsteemis loosiga saadud, sisemuselt Tallinn-Stockholmi kruiisilaeva meenutav Trend Hotell asus 7km kaugusel kesklinnast. Turismiatraktsioone silmas pidades asus hotell justkui äärelinnas, kuid tänu suurepärasele metroosüsteemile jõudsime kesklinna umbes kümne minutiga. Liikumiseks ostsime 14,5€ eest ühistranspordi kolme päeva pääsme. Sõitsime metrooga umbes neli korda päevas ning arvestades kahe eurost üksikpiletit oli see väga tasuv investeering.




Esimesed päevad pühendasime täielikult turismile, käies läbi vanalinna ja peamised vaatamisväärtused. Viin ületas meie igasugused ootused - esmamulje lõi suurejooneline arhitektuur, detailide rikkalikkus ja ajaloohõng. Kujunenud esmamuljes pettuma ei pidanud, Viin on lihtsalt suurepärane. Meie turismireisi toetasid ka ilmaolud. Tulles külmast Eesti kliimast, olime positiivselt üllatunud terendavast soojast Eesti sügisilmast - plusskraadid, meeli ja keha soojendavad päikesekiired ning rohetavad pargid.


Alustasime ringkäiku Hofburgi paleest, mis oli Austria võimu keskus üle 600 aasta esimese maailmasõja lõpuni ning tänapäeval paiknevad selles hoones näiteks OSCE Alaline Nõukogu ja Austria presidendi ametlikud tööruumid. Kuna tegemist oli meie esimese ettejuhtunud tõelise vaatamisväärsusega, jõudsime juba suure vaimustusega teha pika pildiseeria hoone lõunatiivast, enne kui avastasime, et hoone esikülg on hoopis teisel pool, kust avaneb kordi võimsam vaade suurejoonelisele arhitektuurile. Hoonete kompleksi on rajatud mitmeid erinevaid muuseume, millest külastasime keiser Franz Josephi ja tema keisrinna Elizabethi elu- ja tööruume, mis panid vaid ahhetama ja imestama kui luksuslikud olid tolle ajastu kombed ja eluviisid.

Austria keiserliku ajalooga tegime veel lähemat tutvust Shönbrunni palees, mis oli 17.sajandil ehitatud keisriperekonna suveresidentsiks. Tegemist on õigustatult Viini ühe suurima turismimagnetiga. Palees oli turistidele avatud 40 tuba, mille külastuse vältel sai ka lühikursuse Habsburgide dünastia ajaloost. „Puhta“ sugupuu jätkamiseks abiellusid sugulased omavahel ning sagedased olid mõrvad, atendaadikatsed, hukkamised ning loomulikult tänapäevastele suhetelegi omased inimkonfliktid ja armukadedus. Audiogiidi kuulates tekkis tunne nagu saaks osa Santa Barbara või Vaprate ja ilusate telesarja kokkuvõttest, ainult et Ridge’i asemel on Franz ja Brooke’i asemel Elisabeth ning kindlasti oli seal keegi veel Maroko kuninga rollis.  



Loomulikult näidatakse kohapeal ajalugu ilustatult. Alles hiljem internetist põhjalikumalt ajalugu uurides ilmnesid pisiasjad, et mõni, keda kujutati õilsa riigipea ja armastava mehena, kes töötas riigi heaks päikesetõusust kuni hiliste öötundideni, oli tegelikult pätt, kaabakas ja lõdva püksikummiga valitseja. Eks kõik riigid soovivad, et nende ajalugu paistaks plekitumana, kui see päriselt on.

Turismiprogramm sai meil vastavalt erialastele huvidele kenasti tasakaalustatud. Esimesel päeval külastasime nii ajaloolist Austria parlamendihoonet kui Sigmund Freudi muuseumi.

Freudi muuseum oli rajatud ruumidesse, kus psühhoanalüüsi isa elas 47aastat. 1938. aastal põgenes ta Anschlussi ja juutide hävitamise poliitika tõttu Londonisse, kus on eksponeeritud ka tänapäevani psühhoteraapiaga seostatav diivan. Muuseumis väga palju vaatamisväärset polnud. Säilinud oli vaid patsientide ooteruumi interjöör ning eksponeeriti ka Freudi sümboliks kujunenud kübarat ja jalutuskeppi. Siiski oli tore viibida ruumides, kus tehtud psühholoogia ajalugu.



Austria parlamendihoone oli kindlasti võimsa arhitektuuri pärast väärt külastamist. Hoone sai küll II maailmasõjas mitu pommitabamust, kuid on päris hästi taastatud. Samas  40 minutiline ekskursioon parlamendis oli minu jaoks liiga lühike ja ajaloo ja poliitika huvilistel soovitan kindlasti enne parlamendi külastust natuke eeltööd teha – see tasub ära.





Järgmiste päevade posititused tulevad peatselt.

Kullapalaviku mälumäng
Austria parlament on Viini üks suuremaid arhitektuurilisi vaatamisväärsuseid nagu seda oli Sydneys ooperimaja. Mis ühendab neid kahte hoonet? Auhinnaks on seekord au ja kuulus.

7/17/11

Varastatud arvuti ja blogi paus

Teel Ho Chi Minh Cityst Nah Trangi varastati meilt ööbussis arvuti, kus oli meil kogu reisi mälestused sees. Sellega seoses tuleb ka blogisse sunnitud paus ning hetkel kirjutame reisimälestusi vanamoeliselt ruudilisse vihikusse. Eestisse tagasi jõudes lubame, et kirjutame Vietnami tekstid kenasti blogisse ka.

7/10/11

Pol Pot ja põgenemine randa

Tundub, et oleme rändamisel laisemaks muutunud ning Vietnami viisa tegemiseks, ei viitsinud Phnom Phenis saatkonda minnagi, vaid lasime hotelli ametnikel 45 dollari eest 30 päeva viisa organiseerida.Viisa vormistamine võttis aega kaks päeva, mis andis meile paraja võimaluse Kambodža pealinnaga tutvuda.

Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.

Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .

Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.

Üle kuu aja taas mere ääres

Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat. Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid.

Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.

7/7/11

Mälumäng






Punktiseis pärast 13. vooru:


Nimi Kokku
Kaur 30
Aardo 29
Villu 24
Pets50 18
Martin 15
Tarvo 15
Siim 11
Heidi 8
Ott 6

7/4/11

Kambodža au ja hiilgus - Angkor Wat

Haruldased Irrawaddy jõedelfiinid Kraties vaadatud ning paar päeva Laosest puhatud, võtsime ette kõikide Kambodža turistide püha teeekonna Angkor Wati templi juurde. Bussireis Siam Reapi oli väsitav ja otsustasime järgmisel päeval varemete asemel Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sap'i peale minna ning põliseid kalurikülasid väisata.

Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida.

Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.

Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.

Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.

Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.

12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.

Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.

Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud.

Külastasime ka paari ümbritsevat templit:

naeratavate nägude tempel Bayon


pusletempel Baphuon


džunglitempel Ta Prohm


Ainuke avatud huultega naeratav Apsara tantsija kahe tuhande seas Angkor Wati seinal


Giid osutus ka fotograafiks