Punktiseis enne finaalvooru:
Sirts 33
Villu 33
Martin.O32
Timo 30
Kaur 29Aardo 29
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/27/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis enne finaalvooru:
Sirts 33
Villu 33
Martin.O32
Timo 30
Kaur 29Aardo 29
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/23/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Finaalist
Pühapäeval(26.12) eesti ajajärgi 23.00 ilmub blogisse Jurjevist-Austraaliasse esimese etapi viimane küsimus. Viimane küsimus annab maksimaalselt kuus punkti ning tähtis on õigesti vastamise kõrval ka vastamise kiirus. Esimesena õigesti vastaja saab 6 punkti, teisena vastaja 5p, kolmandana 4p jne. kõik õigesti vastajad, kes ei mahtunud viie kiirema sekka saavad kaks punkti.
Seega on teoreetiline võimalus esikolmikusse jõuda kõigil, kel on hetkel vähemalt 23 punkti, kuid loomulikult peate ka õigesti vastama meie aastavahetuse küsimuse.
Kolm vahekokkuvõtte parimat saavad autasustatud.
Küsimused ja kommentaarid väga oodatud.
Punktiseis pärast XV vooru:
Sirts 30
Villu 30
Martin.O29
Timo 27
Kaur 26
Aardo 26
Pets50 23
Kati 14
D.Mant 10
Riho 8
L.A 5
Mr.A 5
Tarvo 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
Hanna 1
A.J 1
Martin 1
Heidi 1
12/21/10
Me ei ole vist backpackerid..
Kuna laupäeval töötasime mõlemad hiliste õhtutundideni, lubasime pühapäeval endale pikema une ning tõusime voodist napilt enne keskpäeva. Eesti septembrit meenutav ilm ei soosinud pikemat turismireisi, mistõttu otsustasime veeta päeva Melbournes ning suundusime Queen Victoria turule.
Melbourne’i suurim turg on üks kohalikest vaatamisväärsustest, mis on segu Pärnu või Kadaka turust koos väikese annusega Istanbuli Bazaarist. Eesti turgudega ühiselt müüdi turul, lisaks toidu kaupadele Hiinas toodetud Nice/Adibas/Redbook riidehilpe, millel enamustel oli peale kirjutatud a la I love Austraalia, I love Melbourne või I love Kangaroos. Lisaks müüdi igasugust pudi-padi, mis nägid väga koledad välja või millele ei osanud lihtsalt otstarvet välja mõelda.
Istanbuli Bazaariga ei ole turg üldjuhul ei arhitektuuriliselt, kaupade olemuselt ega ka hindade poolest võrreldav – kõigis kategooriates võidaks Bazaar. Küll aga sarnanesid Istanbuli turule üksteise võidu karjuvad Lähis-Ida päritoluga kauplejad, kes järjest paremaid pakkumisi tehes ostlejaid enda leti juurde meelitasid. Selline kutsumine ja reklaamimine mõjus ikka väga hästi ning ka meie tegime oma juur- ja aedviljade ning juustu ja kala ostud just nende müüjate käest, kes kõige kõvemini karjusid ja kõlavamad pakkumised tegid. Ei tea kuidas Eesti turgudel äri läheks, kui paar letti hakkaks oma kaupu kõva häälega reklaamima – kas rahvas ehmuks ja müüja paistaks peast põrunud või ostetaks kõik tema kaubad esimesena ära?
Turul käidud valmistasime oma Austraalia reisi esimese hõrgutava kalaroa koos ahjukartulite ja rohelise salatiga. Eestist lugedes tunduks see justkui tavapärase nädalavahetuse lõunana, kuid siin olles suureneb nauding koduseid toite süües mitmekordselt.
Õhtul otsustasime vihmast ilma trotsides minna esimest korda Melbournes kinno ning vaadata prantsuse romantilist komöödiat L'arnacoeur (Heartbreaker). Ehkki film ei olnud midagi esmaklassilist, pakkus komöödia palju lõbusaid hetki ja naerupahvakaid, mis sobis hästi meie toredasse pühapäeva.
Neljanda advendi lõpetasime kodus turult ostetud sinihallitusjuustu süües ning tõdesime, et me ei saa ennast nimetada backpackeriteks kuna viimastel nädalatel oleme elanud täpselt samasugust toredat elu nagu Eestiski ainukese erinevusega soojem kliima ning hetkeline elukoht Melbourne’s.
Melbourne’i suurim turg on üks kohalikest vaatamisväärsustest, mis on segu Pärnu või Kadaka turust koos väikese annusega Istanbuli Bazaarist. Eesti turgudega ühiselt müüdi turul, lisaks toidu kaupadele Hiinas toodetud Nice/Adibas/Redbook riidehilpe, millel enamustel oli peale kirjutatud a la I love Austraalia, I love Melbourne või I love Kangaroos. Lisaks müüdi igasugust pudi-padi, mis nägid väga koledad välja või millele ei osanud lihtsalt otstarvet välja mõelda.
Istanbuli Bazaariga ei ole turg üldjuhul ei arhitektuuriliselt, kaupade olemuselt ega ka hindade poolest võrreldav – kõigis kategooriates võidaks Bazaar. Küll aga sarnanesid Istanbuli turule üksteise võidu karjuvad Lähis-Ida päritoluga kauplejad, kes järjest paremaid pakkumisi tehes ostlejaid enda leti juurde meelitasid. Selline kutsumine ja reklaamimine mõjus ikka väga hästi ning ka meie tegime oma juur- ja aedviljade ning juustu ja kala ostud just nende müüjate käest, kes kõige kõvemini karjusid ja kõlavamad pakkumised tegid. Ei tea kuidas Eesti turgudel äri läheks, kui paar letti hakkaks oma kaupu kõva häälega reklaamima – kas rahvas ehmuks ja müüja paistaks peast põrunud või ostetaks kõik tema kaubad esimesena ära?
Turul käidud valmistasime oma Austraalia reisi esimese hõrgutava kalaroa koos ahjukartulite ja rohelise salatiga. Eestist lugedes tunduks see justkui tavapärase nädalavahetuse lõunana, kuid siin olles suureneb nauding koduseid toite süües mitmekordselt.
Õhtul otsustasime vihmast ilma trotsides minna esimest korda Melbournes kinno ning vaadata prantsuse romantilist komöödiat L'arnacoeur (Heartbreaker). Ehkki film ei olnud midagi esmaklassilist, pakkus komöödia palju lõbusaid hetki ja naerupahvakaid, mis sobis hästi meie toredasse pühapäeva.
Neljanda advendi lõpetasime kodus turult ostetud sinihallitusjuustu süües ning tõdesime, et me ei saa ennast nimetada backpackeriteks kuna viimastel nädalatel oleme elanud täpselt samasugust toredat elu nagu Eestiski ainukese erinevusega soojem kliima ning hetkeline elukoht Melbourne’s.
12/18/10
Enne töö, siis lõbu - lõbust
Viimastel nädalatel oleme vähendanud oma töökoormust ning saanud õhtuti rohkem meelt lahutada. Möödunud esmaspäeval oli Amigo jõulupidu, kus saime palju süüa-, juua ja tantsida. Triinuga oleme harjunud, et jõulude ajal pannakse ilusamad riided selga, kuid pidulikes rõivastes peole jõudes avastasime, et 99% töötajatest on jõulupeole ilmunud plätude ja „randa mineku“ riietusega. Kui jõuluehted ja plastikust kuused välja jätta, siis sarnanevad Austraalia jõulud pigem Eesti jaanipäeva kui meie jõulukuu pühadega.Kolmapäeval tundsin üle pika aja toredat Tartu elu maitset. Nimelt on kahel viimasel kolmapäeval vihma tõttu ära jäänud võrkpalliturniir ning tiimikaaslased otsustasid korraldada veini-, ja juustuõhtu, millele omalt poolt lisasime Kataani Asutajate lauamängu. Tore oli üle pika aja kellelegi külla minna, veeta lõbusalt paar tundi lauamängu ja sõprade seltsis.
Nädal aega Melbournes töötamist ja linnakäras viibimist on vahel väsitav, mistõttu otsustasime töökaaslasega linnavalitsuest sõita pühapäeval linnast välja ning külastada viinamarjaistandusi ning veinikeldreid. Meile oli see Triinuga esimeseks korraks näha suuri viinamarjaistandusi ning lisaks saime proovida erinevaid veinimarke, mida kalli hinna tõttu ei söendanud siiski koju osta. Veinikeldrite külastamisest oli Triin juba varemgi mõelnud ja nüüd õnnestus neid külastada veel kohalike ’giidide’ juhtimisel.Kogu eeltoodud meelelahutuse kõrval ei ole me ära unustanud tervislikke eluviise.Triin käib kord nädalas töökaaslastega tantsulises fitness treeningus zumbas ning lisaks üritame mõlemad vähemalt paar korda nädalas ümber botaanikaaia mõned jooksuringid teha. Mis võrkpalli puutub, siis kolmapäeval oli finaalturniir, mille ülekaalukalt ära võitsime. Kui turniiri esimestel etappidel pidime ka mõningaid kaotusi tunnistama, siis hooaja arenedes muutusid emb-kumb vastased nõrgemaks või meie tugevamaks ning finaalturniiri neljast kahe geimilisest mängust ei pidanud me loovutama geimigi. Ehkki harrastajate taseme juures on kõige tähtsam seltskondlik ajaveetmine, olid võidu puhul päris korralikud auhinnad. Väikesele nännile lisaks saame personaalsed nimedega võrkpallisärgid, kuid peamisena graveeritakse meie nimed karikale, mis seisab praegu ja loodetavasti igavesti St Kilda ranna ühe suurima restorani riiulil ning restorani külastades on mulle granteeritud tasuta joogipoolis.
12/12/10
Täiuslik nädalavahetus
Alustame väikeste vabandustega meie blogi kallite lugejate ees, et oleme viimasel ajal vähe uudiseid edastanud. Eelkõige kimbutab meid aja nappus ning pärast väsitavaid tööpäevi ei ole mahti arvuti taha istuma tulla, vaid tahaks puhata ning üheskoos midagi toredat teha. Siiski on teile paljust jutustada ning seekordse ajaveebi postituse pühendame möödunud nädalvahetusele, mida saaks võtta kokku kahe sõnaga – lihtsalt täiuslik!
Jõulukuu esimest nädalavahetust ootasime kaua. Üle kahe kuu saime Triinuga terve nädalavahetuse vabaks ning otsustasime kaheks päevaks põgeneda Melbourne'i linnakärast ning suunduda Great Ocean Road'ile. Rentisime kaheks päevaks 114 dollari eest auto ning broneerisime 70 dollari eest hosteli toa Apollo Bays ja teekond võis alata.
Esimeseks märkimisväärseimaks peatuskohaks oli Torquay lähedane rand, kus leidsime eest surfarid, valge liivaranna ning mõnusad lained. Lained olid piisavalt suured ja vesi küllaltki jahe, et ujuma ei julgenud minna. Üldiselt olengi mõtlema hakanud, et australlased on niivõrd head ujujad mitte selle pärast, et neid ümbritseb ookean, vaid seetõttu, et ookeani asemel ujutakse väikesest peale linna basseinides, mida leidub siin igas linnaosas vähemalt kaks.
Maaliline kosk ja esimene känguru
Pooleteisest tunnist rannas piisas, et näod ja turja punaseks saada, mistõttu otsustasime edasi sõita ning pärast väikest peatust mereäärses Lorne linnakeses jõudsime Erskine koseni. See on kindlasti üks looduslikult kauneim paik mida me silmad eales näinud. Erskine kosk asub Otway rahvuspargis ning on ümbritsetud vihmametsa ja eksootiliste taimedega. Kristallselges vees ujusid kalad, puude vahel lendasid papagoid ning õhus olev niiskus ja taimede lõhn tekitasid tunde nagu viibiksime suures botaanikaaias. Raske on leida sõnu mis kirjeldaksid nähtut, kuid ehk aitavad järgmised pildid meie emotsioone edasi anda. Vihmametsas käiku kroonis tagasiteel esimese loodusliku känguru nägemine, keda kahjuks pildile ei õnnestunud korralikult saada.
Õhtu saabudes võtsime suuna ööbimispaika Apollo Baysse, kuhu oli veel jäänud 47 kilomeetrit, kuid erinevate peatuste ja kitsaste-käänuliste kaljupealsete teede tõttu võttis sihtpunkti jõudmine ligi neli tundi. Tore laupäev sai suurepärase punkti mullivanniga, mille üllatuslikult leidsime hosteli vannitoast.
Elu postkaardil
Nautides idüllilist vaadet pilvedesse mattunud mäetippudest ning õhus tiirutavatest papagoidest algas meie teine reisipäev hommikuteega hosteli terassil ning hommikusöögiga ookeani kaldal.
Kui esimesel päeval nägime esimest korda “looduslikult” kängurut, siis teise päeva eesmärgiks seadsime kohtumise koaaladega. Sihtpunktiks võtsime Cape Otway poolsaare tipu, kus pidavat koaalasid nägema ning pettuma ei pidanud meiegi. Koaalasid, kes turnisid või magasid puude otsas, oli seal tõesti sadades. Kuigi tegemist on väga armaste loomadega, on nad kahjuks suhteliselt igavad, kuna 75 protsenti ajast eelistavad need loomakesed magada.
Koaalad nähtud, otsustasime peateelt kõrvale põigata ning teha väikese rannapeatuse. Suundusime Johanna randa, mis oli tõeline unelmate rand. 200 meetrit valget liivariba, mida mandri poolt piiravad kõrged kaljud ning ookeanil võimsad kahe-kolme meetrised lained, mille alla ei tahaks küll jääda. Rannas ei olnud ühtegi teist hingelist ning sõnad ei ole kogetud emotsiooni kirjeldamiseks lihtsalt piisavad.
Jätkasime reisi Kaheteistkümne Apostli suunas ning tegime järgmise vahepeatuse Otway rahvuspargis, kus saime nautida jalutuskäiku 30 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. 500 meetri pikkune jalutuskäik oli küll tore ajaveetmine, kuid võrreldes eelmise päeva jalutuskäiguga metsikus vihmametsas ei pakkunud kõrgustes jalutamine nii võimsaid emotsioone kui lootsime.
Kõrgustest alla tulnud, aitas meile vihmametsadest ning soovisime taas näha päikesevalgust ja merevett. Pärast kahetunnist sõitu väga kitsastel ja kurvilistel teedel, kus kiiruspiiranguteks kurvides oli 20 km/h, jõudsimegi kaheteistkümne apostlini. Liivakivi apostleid on tänaseks järele jäänud kaheksa ning on kindlasti üheks kohustuslikus vaatamisväärsuseks Austraaliat külastavatele turistidele. Apostlite kujunemine ja lagunemine loob hirmuäratava pildi ookeani, lainete ja looduse võimsusest. Ehkki kõik apostlid on lagunemisele määratud, ei jäta lained kaljusid lõhkumast ning uued apostlid on mandrist varsti eraldumas.
Nagu väsivad apostlid, väsisime meiegi apostlite nägemisega ning otsustasime keerata auto esituled kiirtee poole ning sõita koju. Ehkki tegemist oli vaid kahe päevase puhkusega, võin nimetada seda elu parimaks puhkuseks ning kindlasti oli see vaid Austraalia reisikeste alguseks.
Jõulukuu esimest nädalavahetust ootasime kaua. Üle kahe kuu saime Triinuga terve nädalavahetuse vabaks ning otsustasime kaheks päevaks põgeneda Melbourne'i linnakärast ning suunduda Great Ocean Road'ile. Rentisime kaheks päevaks 114 dollari eest auto ning broneerisime 70 dollari eest hosteli toa Apollo Bays ja teekond võis alata.
Esimeseks märkimisväärseimaks peatuskohaks oli Torquay lähedane rand, kus leidsime eest surfarid, valge liivaranna ning mõnusad lained. Lained olid piisavalt suured ja vesi küllaltki jahe, et ujuma ei julgenud minna. Üldiselt olengi mõtlema hakanud, et australlased on niivõrd head ujujad mitte selle pärast, et neid ümbritseb ookean, vaid seetõttu, et ookeani asemel ujutakse väikesest peale linna basseinides, mida leidub siin igas linnaosas vähemalt kaks.
Maaliline kosk ja esimene känguru
Pooleteisest tunnist rannas piisas, et näod ja turja punaseks saada, mistõttu otsustasime edasi sõita ning pärast väikest peatust mereäärses Lorne linnakeses jõudsime Erskine koseni. See on kindlasti üks looduslikult kauneim paik mida me silmad eales näinud. Erskine kosk asub Otway rahvuspargis ning on ümbritsetud vihmametsa ja eksootiliste taimedega. Kristallselges vees ujusid kalad, puude vahel lendasid papagoid ning õhus olev niiskus ja taimede lõhn tekitasid tunde nagu viibiksime suures botaanikaaias. Raske on leida sõnu mis kirjeldaksid nähtut, kuid ehk aitavad järgmised pildid meie emotsioone edasi anda. Vihmametsas käiku kroonis tagasiteel esimese loodusliku känguru nägemine, keda kahjuks pildile ei õnnestunud korralikult saada.
Õhtu saabudes võtsime suuna ööbimispaika Apollo Baysse, kuhu oli veel jäänud 47 kilomeetrit, kuid erinevate peatuste ja kitsaste-käänuliste kaljupealsete teede tõttu võttis sihtpunkti jõudmine ligi neli tundi. Tore laupäev sai suurepärase punkti mullivanniga, mille üllatuslikult leidsime hosteli vannitoast.
Elu postkaardil
Nautides idüllilist vaadet pilvedesse mattunud mäetippudest ning õhus tiirutavatest papagoidest algas meie teine reisipäev hommikuteega hosteli terassil ning hommikusöögiga ookeani kaldal.
Kui esimesel päeval nägime esimest korda “looduslikult” kängurut, siis teise päeva eesmärgiks seadsime kohtumise koaaladega. Sihtpunktiks võtsime Cape Otway poolsaare tipu, kus pidavat koaalasid nägema ning pettuma ei pidanud meiegi. Koaalasid, kes turnisid või magasid puude otsas, oli seal tõesti sadades. Kuigi tegemist on väga armaste loomadega, on nad kahjuks suhteliselt igavad, kuna 75 protsenti ajast eelistavad need loomakesed magada.Koaalad nähtud, otsustasime peateelt kõrvale põigata ning teha väikese rannapeatuse. Suundusime Johanna randa, mis oli tõeline unelmate rand. 200 meetrit valget liivariba, mida mandri poolt piiravad kõrged kaljud ning ookeanil võimsad kahe-kolme meetrised lained, mille alla ei tahaks küll jääda. Rannas ei olnud ühtegi teist hingelist ning sõnad ei ole kogetud emotsiooni kirjeldamiseks lihtsalt piisavad.
Jätkasime reisi Kaheteistkümne Apostli suunas ning tegime järgmise vahepeatuse Otway rahvuspargis, kus saime nautida jalutuskäiku 30 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. 500 meetri pikkune jalutuskäik oli küll tore ajaveetmine, kuid võrreldes eelmise päeva jalutuskäiguga metsikus vihmametsas ei pakkunud kõrgustes jalutamine nii võimsaid emotsioone kui lootsime.Kõrgustest alla tulnud, aitas meile vihmametsadest ning soovisime taas näha päikesevalgust ja merevett. Pärast kahetunnist sõitu väga kitsastel ja kurvilistel teedel, kus kiiruspiiranguteks kurvides oli 20 km/h, jõudsimegi kaheteistkümne apostlini. Liivakivi apostleid on tänaseks järele jäänud kaheksa ning on kindlasti üheks kohustuslikus vaatamisväärsuseks Austraaliat külastavatele turistidele. Apostlite kujunemine ja lagunemine loob hirmuäratava pildi ookeani, lainete ja looduse võimsusest. Ehkki kõik apostlid on lagunemisele määratud, ei jäta lained kaljusid lõhkumast ning uued apostlid on mandrist varsti eraldumas.
Nagu väsivad apostlid, väsisime meiegi apostlite nägemisega ning otsustasime keerata auto esituled kiirtee poole ning sõita koju. Ehkki tegemist oli vaid kahe päevase puhkusega, võin nimetada seda elu parimaks puhkuseks ning kindlasti oli see vaid Austraalia reisikeste alguseks.
12/2/10
Jurjevist - Austraaliasse mälumäng
Punktiseis pärast 12. vooru
Sirts 22
Timo 22
Villu 22
Martin.O21
Aardo 20
Pets50 18
Kaur 18
Kati 11
D.Mant 10Riho 8
Mr.A 5
L.A 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
A.J 1
Hanna 1
Heidi 1
Martin 1
Subscribe to:
Posts (Atom)