Malaisia - avastamist väärt

Singapurist suundusime 20SGD (1SGD=0,57EUR) eest bussiga Malaisiasse, valides esimeseks sihtpunktist 300km kaugusel asuva ajaloolise kaubanduslinna Melaka. Bussist väljudes saime aru, et alles nüüd oleme jõudnud tõelisse Kagu-Aasiasse, kus käib kõige üle suur kauplemine ja ainsaks pääsemisviisiks on öelda „ei“ ja minema kõndida. Taksojuhid olid meie ümber kui kärbsed meepotil, et meid „soodsalt“ sihtpunkti viia.

Linn meenutas seda läbiva jõe ja jõge ääristavate lilledega kaunistatud madalate valgete majadega miniatuurset Veneetsiat. Melakas oli ajalooline keskväljak, palju templeid ning Aasia riikidele traditsioonilised linnaosad Chinatown ja Little India. Kõik need olid aga kompaktselt koos ja pisikesed, nagu jalutaks kaunis nukkude linnas. Melakas pole küll üle poole päeva väga midagi teha, kuid on suurepärane peatuspaik enne Kuala Lumpuri metropoli.

Kuala Lumpuri avastamist alustasime kohaliku toidukultuuriga. Vältides igasuguseid läänelikke kiirsöögi asutusi suundusime kõrvaltänatele, kus tegutsevad paljud omapärased kohvikud ning sööki küpsetatakse sõna otseses mõttes tänavatel. Euroopa tervisekaitse nõuetele ei vasta seal tõenäoliselt mitte midagi. Tänavakohvikus saime valida kahe söögi vahel – kala või lehmasabasupp. Valik langes viimase kasuks ja üllataval kombel maitses lehmasabasupp väga hästi. Aasia maades süüakse riisi igapäevaselt ning isegi supi kõrvale serveeriti taldrik riisiga.

Kuala Lumpuri sümboliks on Petronas'e kaksiktornid, mis mõni aeg tagasi oli maailma kõrgem ehitis, kuid hetkel peavad leppima vaid kõrgeima kaksiktorni tiitliga. Tornide kõval on suureks vaatamisväärsuseks turistid, kes erinevates nurkades ja asendites üritavad kõrgeid torne fotoka objetiivi ette mahutada. Üritasime ka meie seistes, kükitades, põlvitades, lamades, istudes tornidest täiuslikku pilti saada. Tornide kõrgust, 451 meetrit, arvestades on see küllaltki raske ülesanne.

Tornide kõrval köidavad lääne turistide meeli arvukad turulinnaosad. Siinsed Chinatown ja Little India ei olnud nii ehedad ja ajaloohõngulised kui Singapuris, vaid olid rohkem üles ehitatud turismile ja malaisialikku omapära leidus vähe. Siiski täidavad nad oma eesmärki ja inimesed saavad nautida värviliste kangaste, söögi, vürtside ja sädelevate riiete külluslikku segu. Tundsime, et kaupmehed turgudel jälgivad meid kui liikuvat rahakotti ning igal sammul läheneti meile uute „atraktiivsete“ pakkumistega. Näiteks oli lõhnakaupmees valmis langetama „Ralph Laureni“ lõhna 150MYR-lt 20MYRni (1MYR=0,23EUR), peaasi et tehing tehtud saaks. Paneb mõtlema milline on lõhna tootmiskulu, kui nii odavalt ollakse valmis müüma. Turge leidub Kuala Lumpuris igas linnaosas ja isegi õhtul linna jalutades sattusime läbima 3-4 ööturgu.

Ka liikluses tunneme, et oleme tsivilisatsioonist eemaldunud. Tänavatel pole tähtsust sõiduridadel ja kehtib suurema õigus. Isegi jalakäijana tunneme end kui labürinti sattununa, leides end ummiktänavatest ja liiklussõlmedest, kus ei leidu väljapääsu. Näiteks linna läbiva kiirtee ületamiseks pidime sõitma ühe peatuse rongiga, kuna jalgsi polnud see võimalik.

Malaisia on islami riik, kus koolid on kui paleed ja 80 protsenti vastutulevatest naistest kannavad pearätte. Neidki leidub nii paljudes erinevates toonides ning moodsamad mosleminaised kannavadki värvilisi, mustrilisi, sätendavaid ja kivikestega salle erinevalt traditsioonilisest mustast.

Kuala Lumpuris asub Kagu-Aasia suurim mošee. Kuna enamus templeid, muuseume ja kirikuid on siin arhitektuuriliselt väga kaunid ja pisidetailidena välja töötatud, siis valmistusime millekski väga eriliseks. Mošee juurde jõudes pidime aga pettuma, kuna tegemist oli küll väga suure, kuid väljanägemiselt modernse, valgete seinte ja kandilise hoonega. Meie tähelepanu tõmbasid palju enam ajaloolist hõngu ehitised ümberringi, mis ei olnud vaatamisväärsuste nimekirjas.

Singapur - läänelik Aasia segasumasvila

Kui Triin ja Priit Singapuri hostelisse jõudsid oli hostel juba suletud ja omanikud lahkunud. Hostelis oli palju backpackereid, kes meid sisse fuajeesse sisse lasid. Lisaks õnnestus tänu ühele Leedu tüdrukule ka salaja ühikatoas magada, ehk Aasia reis algas suuremate viperusteta. Hommikul ümbruskonnas ringi jalutades leidsime, et kõrval asuvas hostelis on toahind palju soodsam ja rentisime teiseks ööks toa naabritelt.

Singapur on 4,6 miljoni inimesega tõeline rahvaste segasummasuvila. 78 protsenti elanikkonnast on hiinlased, mistõttu Singapuri oma kultuurist pole eriti märke. Singapuri kesklinn on nagu iga teine läänelik suurlinn hiiglaslikke klaasist pilvelõhkujatega, mis üksteist peegeldades jätavad veelgi uhkema mulje. Kui aga minna keskusest veidi eemale, võib leida Singapurist vapustavalt omapäraseid pisikesi aasiapäraseid linnaosi.

Märkimisväärsed on Little India ja Chinatown, mis on kui mastaabsed, terve linnaosa suurusd turud, kus pisikeste kitsaste tänavate vahel on sadu poode ja kohvikuid põimunud üksikute templite ja mošeedega. Põhiliselt kaubeldakse riiete ja suveniiridega, pakutakse kohalikku ülivürtsist toitu ja üritatakse turistidelt võimalikult palju raha saada. Väga palju on ka rätseppi, kes kangesti sulle ülikonda õmmelda soovivad, näidates sulle entusiastlikult erinevaid kangaid, disaine ja pakkudes „soodsaimat“ hinda.

Mind võlus esimesest silmapilgust Clarke's Quay, mis on kesklinna lähedal asuv jõeäärne linnaosa. Clarke'is Quays on jõeääres kümneid ja kümned restorane, baare ja pubisid üksteise kõrval tihedalt koos, moodustades Singapuri ööelu populaarseima keskuse. Eriliseks teeb aga linnaosa just suur värvikirevus. Kõik majad ja aknad on erinevates pastelsetes värvitoonides – sinised, kollased, rohelised, roosad.. Võtsime pooletunnise paadikruiisi, mis rahuliku Aasia muusika saatel sõitis mööda põhilsi Singapuri vaatamisväärsusi. Õhtuhämaruses paadiga sõites mõjus Clarke'is Quay eriti lummavalt, kogu selle värvidekompoti jõepeegelus, taustaks suured kõrghooned ja jõge ääristavad restoranid õhtutulede säras. Romantilise jõekruiisi järel nautisime Singapuri õhtut õdusas jõevaatega restoranis. Idüllilise õhtu käigus mõtlesime, et töö ja koolirutiini tagasi tulla on ikka päris raske - puhates ja reisides on elu kui unenägu, kust ärgata ei tahaks :)

Singapuris turistina piisab 1,5 päevast, et külastada põhilisi vaatamisväärsusi. Teisel päeval suundusime Orchrad tänavale, mis on tohutu ostumeka ja iga shopahooliku unistus. Umbes 20 hiiglasliku Lõunakeskuse mõõtmetega kaubanduskeskusega tänava läbikäimiseks võiks võtta vähemalt nädala. Meie sattusime Singapuri veel eriti magusal ajal – kaks kuud kestva Great Singapore Sale'i ajal, mis meelitab linna turistide hordid. Kuna aga bussipiletid Malaisiasse olid juba ostetud, jäi meil aega vaid paari üksiku kaubanduskeskuse jaoks.

Kõrbest troopikasse

Aeg on läinud tohutu kiirusega ja üsna märkamatult olemegi olnud rohelisel mandril juba üheksa kuud. Oleme juba Austraaliast mõned päevad eemal olnud ja alganud on Aasia seiklused, kirjutame ülevaate meie viimasest teekonnast Alice Springsist – Darwinisse.

Austraalia keskmest Darwinisse on 1500 pikka kilomeetrit, mille jooksul oli meil ehe võimalus vaadelda kuidas taimestik ja kliima muutub kõrbest troopikasse liikudes – justkui geograafia õpikutes. Retke alguses paljendasid tee kõrval otsatud ja tühjad avarused, mis kilomeetrite möödudes arenesid põõsasteks ning kasvasid hiljem vihmametsadeks. Päevad muutusid pikemaks ning ka temperatuur tõusis märgatavalt. Darwinisse jõudes küsisime hotellipidajalt järgmise päeva ilma ennustust, mille peale naine naeratas ja kostis, et järgnevad kuus kuud on päeval 30-32 ning öösel üle 20 soojakraadi – ja nii oligi. Tegemist on troopikaga, kus puuduvad neli tuttavat aastaaega ning valitseb kaks pooleaastast hooaega - kuiv ja vihmane.

Teel Darwinisse tegime kõrvalpõike Nitmiluk rahvusparki, kus asub Katherine ürgjõgi, mis voolab kõrgete kaljuseinte vahel. Sagedaste kärestike kaudu on jõgi jagunenud justkui 13 väiksemaks, üksteisega ühenduses olevaks veesilmadeks. Jõgi pidavat kubisema magevee krokodillidest, kes on inimestele ohutud. Aegajalt satub jõkke ka inimesi nahka pistvaid soolveekrokodille ning seetõttu on ujumine Katherine'is keelatud. Triinul veab loomade nägemisega. Kui snorgeldamisel silmas ta haid ja merikilpkonna, siis ka seekord õnnetus tal näha pisikest krokodilli, kes laeva möödudes kiirelt vette sukeldus. Katherine Gorge'i külastuse krooniks oli kindlasti kose all ujumine. Justkui paradiisifilmides hüppasime kaljult vette ja mõnulesime helesinises soojas veeoaasis. Veesilm kuhu kosk langes oli jõest eraldatud ja ujudes krokodille kartma ei pidanud. Täielikku idülli takistasid vaid 40 turisti, kes kõik võitlesid oma koha eest kose all.

Darwinisse jõudsime Alice Springsist 1,5 päevaga. Põhjaterritooriumi pealinn oli meile hüppelauaks Aasiasse. Erinevalt teistest Austraalia linnadest oli Darwinis väga palju märgata II maailmasõja monumente, mis meenutasid 1942. aasta pommitamist, olles seega ainuke Austraalia linn, mis reaalselt sõjas kannatada. Kuurortlinnana ei ole Darwin just parim sihtpunkt. Ehkki kliima on pool aastat ideaalilähedane ning linn asub ka ookeani ääres, on ujumine Darwini lähistel krokodillide ja jellifish'ide ohu tõttu keelatud.

Katherine Gorge'i külastusega kriipsutasime maha ka viimase kohustusliku eesmärgi meie Austraalia reisi jooksul püstitatud nimekirjast. Unistasime näha ja külastada Great Ocean Roadi, Tasmaaniat, Sydneyt, Uus-Meremaad, Gold Coasti ja Ayers Rocki. Soovisime kindlasti snorgeldada Suurele Korallrahul ning ujuda koskede all. Kaks tegevust jääb siiski kripeldama – känguru liha ei õnnestunud meil süüa ning surfamist ka ei proovinud, niiet ehk on põhjust kunagi Austraaliasse tagasi tulla.

Püha aborigeenide kivi

Uluru ehk Ayers rock on kindlasti üks maailma tuntumaid kive. 3,6km pikkune kivi on maapinnast 348meetri kõrgune ning arvatakse, et 2/3 kivist asub veel maa all. Kuigi kivi asub kõrbes, ei ole ümbritsev loodus traditsioonilisele liivakõrbele sarnane. Liiv on küll tulipunane, kuid ka madal taimkatte on üsna rikkalik. Kivi ise on suurem ja võimsam kui oskasime ette kujutada. Lähedalt pole mõtet Ulurut pildistadagi, sest kaameraga on selle mastaabsust võimatu objektiivi ette haarata. Juba kaugelt kivi silmates tajusime, et pikk reis ja tühjad kilomeetrid on end ära tasunud.

Ayers Rockini jõudsime keskpäeval ja võtsime esmalt ette 10,6km jalgsimatka ümber kivi. Pärast pikki sõidupäevi oli suurepärane tunne pikemalt jalutada ja kaks tundi ümber kivi möödusid mängleva kergusega. Üle 9km ümbermõduga Uluru ümber jalutades tekib paratamatult imestus, et kuidas see hiiglaslik kivi siia ikkagi sai. Huvitavalt kombel on Uluru ümber pildistamine keelatud, kuna territoorium on aborigeenide püha maa Kivi ümbruses on meestele ja naistele pühendatud alad, kuhu ei tohtinud sisenedagi. Enamus turiste pildistamise keelust ei hoolinud. Mõnes mõttes arusaadav, kuna 3000km läbimisel kivini jõudmiseks tahaks ju reisist mälestusi ka salvestada.

Samamoodi kui pildistamine, on ka kivi otsa ronimine aborigeenide jaoks vastuvõetamatu. Usutakse, et Uluru alla on maetud aborigeenide hinged, mistõttu kivi otsas kõndimine oleks kui pühaduse teotus. Siiski on kohalik võim rajanud kivi tippu ronimiseks tee, kuna see meelitab turiste ning palju muud peale kivi massiivsuse imetlemise, pole seal teha.

Rada tippu on järsk, ohtlik ja mittesoovitatav. Hoolimata sellest, et kivi vallutamisel on läbi ajaloo hukkunud 35 inimest, võtab enamus turiste siiski teekonna ette. Otsustasime ka meie kasutada ainukordset võimalust elus ja maailmakuulsa kivi tippu ronida. Esimene pool teekonnast oli nii järsk, et abi pidi otsima ronimiskettidest. Juba poolel teel oli võhm väljas ja vere maitse suus. Viimati mäletan sellist tunnet gümnaasiumi ajal Cooperi testi joostes. Kui abistavad ketid lõppesid, selgus et pool maad on veel ronida, küll aga laugemat ja hõlpsamat rada. Maapealt tundus, et teekond tippu on poole lühem. Seepärast võiks olla kivi jalamil sildid, mis kajastavad teekonna reaalset pikkust ja raskusastet, mis vähendaks ronivate turistide arvu ja rahustaks aborigeenide südameid.

Poolel teel kivi tippu sattusime kokku eestlastega, kellega koos puuvilla farmis töötasime – järjekordne näide, et meie ümmargune maakera on üsnagi pisike ja eestlasi leidub igas „sadamas“.

Kivi otsas pole iseenesest suurt midagi teha ja ka vaade on vaid ümbritsevale tühermaale. Seega võib kivi otsa ronimise ka vahele jätta. Meil oli siiski pigem enesetunde küsimus, et kui juba nii kaugele sõitnud oleme, siis tuleb kõiki võimalusi kasutada ja üleval ära käia. Oleme väga rahul, et massiivse maailmakuulsa kivi tipu vallutamise.

Õhtul suundusime vaatama päikeloojangut, mille taustal kivi värvitoone vahetab. Kui päevavalguses on Uluru kahvatu oranžikas, siis päikeseloojangu saatel vahetab kivi kiirelt punaseid toone ning selline värvidemäng ja tumepunase kivi kuma, mis meenutab hõõguvaid sütteid, mõjub väga lummavalt ja rahvustavalt.

Alice Springsi läheduses oleme märganud ka teisi hiiglaslikke kivimoodustusi. Mt Conner on Ulurust veelgi suurem ja on esmapilgul äravahetamiseni sarnane. Paljud turistid, nii ka meie, ajavad neid tihti segamini. Juttude järgi asub Mt Conner eramaal ja sinna pole nii kerget ligipääsu kui Ulurule. Samuti pole tehtud nii suurt promokampaaniat. Lisaks asub Ayers Rockiga samas rahvuspargis Kata Tjuta ehk The Olgas, mis kujutavad endast kivikünkaid, millest kõrgeimad on üle 500m maapinnast. Nende ümber rajatud matkateed on huvitavamad veelgi kui Ayersi juures ja pakuvad väga kauneid vaateid. Seega on meile segadust tekitav, et miks tähtsustatakse nii palju just Ayers Rocki, kui sarnaseid kivimoodustusi on ümbruskonnas teisigi.

Austraalias jääb mulje, et sarnaselt sakslastele, kes tunnevad häbi juutide tapmise pärast, muretsevad austraallased liialt aborigeenide õiguste pärast. Lisaks pildistamise ja ronimise keeldudele, soovitakse kehtestada seadust, et kõik avalikud esinemised algaksid aborigeenide tunnustamisega ja tõdemusega, et territoorium kuulub põliselanikele. Arusaadavalt tuleb aborigeenide kultuuri ja elukombeid säilitada ja austada, kuid pidevalt nende erinevust rõhutades süvendatakse veelgi kihistumist ja rassismi. Põhjaterritooriumil reisides tunnen, et juba minu õigusi ja huve piiratakse, kuna ei tohi pildistada, kõndida Uluru kivile liialt lähedal, maantee välistel teedel sõita, kuna see on aborigeenide maa.

Ayers Rocki juurs käidud, anname taas autole gaas ja suundume põhja. 2000km Ayers Rockist Darwinisse on ees ootamas. Alice Springsit saime uue ja võimsama Toyota Landcruiseri, taas 5$ eest päevas ja 160$ kütusega. Darwinis lõppeb meie Austraalia reis ja tee viib Singapuri, kus ootavad ees uued seiklused ja avastamata Aasia maad.

Sirged ja veelkord sirged

Jõudsime Põhjaterritooriumile, kus kiirusepiiranguks 130km/h. Kui eelmises postituses rääkisime, et tee on lõputu sirge, siis nüüd korrutage see mõte kahega. Mõõtsime täna ühe sirge lõigu pikkuseks 93km, mille jooksul polnud ühtegi kurvi ega märki inimasustusest.



Vahelduseks sai lühikeseks ajaks nautida ka punaste kivide ja mägede ilu, millele järgnes jällegi tühi lõputu sirge. Käisime ka Devils Marble'site ehk kuradi pärlite vahel jalutamas, mis on hiiglaslikud ümmargused graniidikihi jäänused, mis on ajastute jooksul erosiooniga tekkinud.


Austraalia on tuntud laiaulatuslike iga-aastaste bushfire'ite ehk metsapõlengute tõttu. Kuna siin aga parasvöötme sarnast metsa pole, saab rääkida pigem põõsa põlengutest. Nägime ka oma slmaga ära kaks põlengut, kus heinamaa ja põõsad lihtsalt põlevad ja kedagi kustutamas pole.

Teisel päeval sõitsime 1140km ja parkisime end pimedas jällegi teeäärsesse puhkealasse. Kui eelmisel hommikul leidsime end väikses rahvuspargis, siis ei saa öelda, et teine hommik oleks halvem olnud. Silmad avades leidsime end maaliliselt kauni järve kaldal, kus päikesetõus maalis vee roosakas-punaseks ja hommikusudus lendlesid suured linnuparved.

Kolmanda päeva tippsündmuseks oli Alice Springsi jõudmine. Alice Springs on 26 000 tuhande elanikuka linnake, mis asub Austraalia südames ja tuntud eelkõige Ayers Rocki läheduse 450km) tõttu. Lisaks on linn kurikuulus ka sotsiaalprobleemide tõttu. Nimelt on aborigeenide tõttu suured piirangud alkoholi tarbimisele ja müümisele. Kõrge perevägivalla tõttu on maanteedel sildid, mis keelavad lisaks alkoholile sisse tuua ka pornograafilisi materjale. Kolmaal päeval alustasime ka sõitu Ayers rocki ja kokku läbisime päeva jooksul 860km.

Aborigenidest on meile eelnevalt räägitud nii palju halba, et paratamatult tekib nendega kohtudes eelarvamusi, mille tõttu on endalgi natuke piinlik, kuna endal pole negatiivseid kokkupuuteid olnud.

Alice Springs asub Austraalia keskel, ümberringi on vaid tühermaa, lähimad asulad sadade kilomeetrite kaugusel. Ometi on siin suur inimtegevus ja kõik teenused tagatud. 1,3 miljonilise ruutkilomeetriga alal teevad arstid koduvisiite lennukitega ja maapiirkondade lastel toimib kooli asemel veebipõhine õpe. Aegadel, kui Internti polnud, õpiti raadiokanalite ja telegrammi vahendusel.

1877 aastal alustati raudtee ühenduse loomist Alice Springsi ja Adelaidi vahel. Raudtee ehitamine võttis aega üle 50 aasta ehk kindlasti paljude ehitajate silmad ei näinudki projekti elluviimist. Tollal oli väga pikka aega olnud kuiv periood ja projekti luues arvati, et vihma ei tule, ega arvestatud üleujutustega. Nagu Austraaliale kombeks, üleujutused tulid ja viisid esmase raudtee osaliselt minema. Kui raudtee lõpuks valmis sai, oli see küllaltki ebastabiilne ning kiirusepiiranguks vaid 30km/h. Räägitakse, et rong oli kord ka 10 päeva hiljaks jäänud. Lõpuks tehti uus projekti ja uus raudtee, mis ei olnud üleujutuste alal. 2004 lisati ka raudtee Darwinisse. Nüüd saab korra nädalas ka rongiga Austraalia keskele sõita.

Kokkuvõtvalt oleme tulnud Eestile pool tundi lähemale ehk Põhjaterritooriumil on Eestiga ajavahe 6,5 tundi.

Outback Austraalia

Teekond Cairnsist Ayers Rockini on alanud. Kasutasime taaskord soodsat autode ümberpaigutamise teenust, millega saime endale 5$ eest päevas campervan'i. Autos on olemas mõnus kaheinimese voodi, külmik, gaasipliit, mikrolaineahi, vesi, elekter ehk kõik vajalik, et Austraalia tühermaal ellu jääda. Lisaks saime ka 210$ tasuta bensiini.

Esimene päev võtsime rahulikult ja sõitsime vaid 630km. Kõigi liiklejate rõõmuks tee ääres palju puhkealasid, kus pikkadest sõidutundidest väsinud juhid puhata ja ööbida saavad. Kasutasime ka meie seda võimalust ja ööbisime teeäärses puhkealas. Hommikul autoakendelt kardinaid eest tõmmates leidisme ennast kauni vaatega White Mountain rahvuspargis.

Teine päev oli raske, rutiinne, emotsioonitu. Rännak algab päikesetõusuga ja kestab veel paar tundi pärast päikeseloojangut. Iga 150km tagant on üks imepisike asula, kus saab bensiini tankida. Ülejäänud maad võiks nimetada ei-kusagil-maaks. Kuumast päikesest kollaseks kõrbenud heinamaad, silmapiirini paistev otsatu sirge maantee, üksikud mööduvad autod, kuni viie haagisega 55meetrised maanteerongid (roadtrain) madalad kidurad puud, üksikud kängurud, tumepunane liiv ja vähesed lehmakarjad.

Pidevalt silmab õhus lendlemas kotkaid, kelle hommiku buffee on küllaltki rikkalik. Peale öist surmasõitu on teed ääristatud kängurude, vombatite ja pisemate näriliste laipadega, keda raipesööjad mõnuga naudivad.

Sõites jääb mulje nagu läbiks seriaali„Väike maja Preerias“ võtteplatsi. Kuigi kliima on kuum ja taevas pilvitu, mõlgub pidevalt mõttes, et siin küll elada ei tahaks. Samas motiveerb meid see, et varsti juba olemegi Alice Springsis ja sealt on vaid 450km Ayers Rockini edasi sõita.

Hai! Põgeneda või jälitada?

Jõudsime idakalda reisi lõpp-punkti, troopilisse Cairnsi, mille kliima on väga soe, langedes minimaalselt 17 kraadini ööseti. Linna ääristab kaunis merelaht, kus aga ujuda ei soovitata krokodillide ja stingerite tõttu. Hetkel hakkab siin õnneks talv, temperatuurid ei ole liialt kuumad jäädes 30kraadi piiresse ning ei valitse sajuperioodile omane igapäevane vihm.

Cairnsis käisime snorgeldamas Flynn'i korallrahul, mis asub linnast ca 60km kaugusel ja asub Suure Vallrahu välisel äärel. Kokku snorgeldasime kolmes erinevas paigas. Esimene oli küllaltki ekstreemne suure tuule tõttu. Avamerel suurtes lainetes snorgeldamise asemel oli tegemist pigem ellujäämisega. Ujuda oli raske, kuna lained ja hoovused lennutasid edasi-tagasi. Lõpuks loobusin ujumise üritamiset ja lasksingi lainetel end kaasa kanda, et saaks korallirahude vahel edasi liigelda. Teised kaks kohta olid tuulevaiksemad ja minimaalsete lainetega ning seega enam nauditavad, kuna sai ellujäämise asemel keskenduda korallide ja mitmekesiste kalade imetlemisele. Looduslik mitmekesisus oli väga suur. Taaskord nägime kõikvõimalikes värvides ja mustrites kalu süsimustadest läbipaistvateni. Meeldejäävamad meie jaoks olid ükssarv kala, leopardkala, papakoi kala ja Mauri kala, mis kõik on saanud oma nime iseloomuliku välimuse järgi.

Snorgeldamise tipphetkeks oli kindlas hai nägemine. Haid silmates valitsesid mind kahetised tunded – kas peaksin põgenema või teda jälitama. Hai oli minust vähem kui 10 meetri kaugusel. Tõenäoliselt polnud ta näljane, sest ka ümbritsevad kalad ei põgenenud. Hai oli umbes 1,5meetri pikkune ehk päris murdjate haidega võrreldes küllaltki väike. Siiski ehmatasin palju kui märkasin metsikus looduses haid endast möödumas. Hiljem targast loodusraamatust uurisin, et tõenäoliselt oli tegemist Whitetip Reef Shark liigiga.

Lisaks haile kohtasime ka merikilpkonna, stingerraid (Sparslet Spotted Stingree), kalapoeg Nemot ehk klounkala ja palju muid suuri-väikseid uimelisi. Väga võimas vaatepilt oli suured, ligi tuhande isendiga kalaparved. Järjekordselt peab tõdema, et korallrahul snorgeldamine on Austraalias unikaalne kogemus, millega samaväärset mujal maailmas raske leida.

Snorgeldamise vahepeal saime nautida luksuslikku lõunasööki avamerel – sushi, krevetid, troopilised puuviljad, juust, maitsvad koogid ja palju muud.

Snorgeldamine Suurel Korallrahul oli kindlasti parem kui Hook saarel, kuna sai korallirahude vahel ujuda, ookean oli sügavam ja kogu kompleks võimsam ja suurem. Seega võimaluse korral soovitame kõigile pigem päris korallrahule loodust uurima minna. Hook'i saare eeliseks on kergem ligipääs, vaiksem meri ja liigirikkuse samaväärsus.

Edasi viib teekond meid Austraalia keskele, 3000km kaugusel asuva Ayers Rocki jalamile. Reisiks oleme planeerinud umbes 3 päeva. Mis aga reaalselt saama hakkab, sellest kuulete varsti.

Maapealne pardiis on Whitheaven Beach

Airlie Beachis suundusime Whitsundayislands'i saarestikku avastama – seda nii maa pealt kui vee alt. Tegemist oli kindlasti meie idaranniku reisi kroonjuveeliga. Austraalia kirderannik jookseb paralleelselt 2300km pikkuse Great Barrier Reef'i ehk Suure Korallrahuga, mis on ainuke kosmosest nähtav elusvorm. Kuna Airilie rannast asub korallrahu palju kaugemal kui Cairns'is, läksime selle asemel avastama Whitsunday saari, kus asuv veealune elustik on väidetavalt sama kaunis kui korallrahul.

Saarte avastamiseks võtsime Ocean Raftingu tuuri, mis tähendab, et kihutasime saarte vahel suure mootorpaadiga, mis lainetel hüpates tekitas lõbustuspargi atraktsiooni tunde.

Esmalt suundusime Hook'i saarele snorgeldama. Esimesel snorgelduskohal oli rõhk korallide vaatamisel. Vette laskudes ootas meid maagiline värvikirev merepõhi, mida harjunud nägema filmidest ja loodussaadetest. Tekkis tunne nagu ujuksime suures akvaariumis. Teises snorgeldamiskohas oli lisaks kaunitele korallidele väga palju erinevaid värvilisi, suuri ja väikseid kalu. Suurimad nähtud kalad olid üle meetri pikkused ja ca 60kg. Nägime kõikvõimalikke värve ja mustreid– kollased, lillad, sinised, rohelised, triibulised, laigulised.. Kujutle ükskõik mis värvikombinatsiooni ja see oli olemas. Vesi oli umbes 25kraadi ning väga soolane, mistõttu uppumine oli võimatu. Lihtsalt hõljusime vee pinnal pead vee all korallide värvikirevust nautimas. Kokku snorgeldasime umbes 1,5tundi ja juba ootame, et jõuaks Cairns'i ja saaks päris korallrahule mereelustikku avastama minna.

Teiseks päeva tippsündmuseks oli Whiteheaven ranna külastamine. Tuuri läbiviijate sõnul on see maailmas kauniduselt teine rand, aga eks see ole igaühe subjektiivne arvamus. Meie jaoks oli ta kindlasti kõige ilusam rand, kus siiani käinud oleme. Ranna teeb eriliseks lumivalge liiv, millest 98% on puhas silikaad, millest valmistatakse klaasi. Loomulikult on rahvuspargis igasugune kaevandamine keelatud, kuna liiva näol on tegemist taastumatu loodusressursiga. Lisaks kaunistas randa kristallselge helesinine merevesi, mis oli läbipaistev kui klaas ning kus ujusid pisikesed haid, raid ja muud väikesed kalakesed. Peakohal tiirutasid suured kotkad, keda reisikorraldajad efektselt kanakoibi õhku loopides toitsid. Ranna tegi ebareaalselt kauniks mõõna ajal esinevad vee ja liiva värvimustrid. Tegemist oli tõelise paradiisiga, mida üheltpoolt ääristas kristalne türkiisne vesi ja teiselt poolt troopilise vihmametsaga kaetud mäed. Jällegi oli tunne, et oleme sattunud postkaardile. Ainukeseks miinuseks oli turistidehordid. Hea meelega oleks seal olnud kahekesi, nautinud klaasi veini kõrval paradiisi.

Reisi väliselt vaatasime laupäeval Eurovisiooni 2. poolfinaali kordust ja Getter Jaani esinemist. Eurovisioon on Austraalias väga tähtis ja vaadatud telesaade ning Eestit teatakse rohelisel mandril suhteliselt hästi ka tänu Eurovisioonile. Austraallastel toimub paralleelselt saatega ka oma hääletamine ning selgitatakse Austraalia lemmik eurolaul. Kuna Austraalias elab väga palju eurooplasi ja huvi Eurovisiooni vastu väga kõrge, võiks mõelda Austraaliale hääleõiguse andmisele.

Rand ranna järel

Sunshine Coast'ist suundusime James Cook'i jälgedes väikestesse küladesse nimedega Agnes Waters ja Town of 1770. Viimane on oma nime saanud James Cook'i Austraalia asustamise järgi, ehk on kohaks, kus Cook astus teist kordselt rohelise mandri pinnale. Tegemist oli täiuslikke get-away külakestega, kus asulas elab alla tuhande inimese ning rand on äärmiselt looduskaunis ja väheste suvitajatega.

Ööbimiseks otsustasime suurematest linnadest eemale sõita ning peatusime Rockhamptonist järgmises asulas, 100km kaugusel asuvas Marlboroug'is. Asula oli nii väike, et kuigi olime sellest ca 300m kaugusel õnnestus meil esimesel katsel sellest mööda sõita. See-eest saime aga toa peaaegu poole odavamalt kui suurtes linnades ja oleme majutusega väga rahul. Triinu arvates soodustavad Marlboroug'i taolised kohad alkoholismi, kuna need on nii masendavalt väiksed ja sõna otseses mõttes pole mitte midagi teha, peale selle et õhtul kohalikku kõrtsi jooma minna. Me otsustasime siiski magama minna, et hommikul varakult teele asuda ja uude sihtkohta - Airilie Beachi jõuda.

Airlie rand asub Brisbane'ist 1119 km kaugusel, seega 2/3 roadtripist Cairnsi on läbitud. Airilie on meie teekonnal väga tähtsaks peatuskohaks, kuna külast suundume Whitsunday saartele snorgeldama ja veealuseid koralle vaatlema. Teekonda Airlie'sse ääristasid sadu kilomeetreid suhkruroo istandusi, mida varem oma silmaga polnud näinud. Ei tea, kas asi on nüüd koolitundides mitte tähelepanemisesvõi millegis muus, aga ega me ei osanud välja mõelda küll kuidas rohelisest suhkruroost valge teraline suhkur meie teetassi satub.

Airlie rand on järekordne näide Austraalia imekaunist rannikust. Tundub justkui terve idarannik on täis maalilisi lahesoppe ja liivaribasid. Küla ise on ülesehitatud täielikult turismile. Peatänaval on iga teine hoone "infopunkt" ehk büroo, mis ehib end rahvusvahelise infopunkti logole sarnaneva logoga(erineb ainult font või siis värvitoon), kuid reaalselt on büroo turismiettevõtte broneerimiskeskusteks ning infot võimalike tegevuste kohta jagatakse vägagi ühekülgselt.

Reisiväliselt on Austraalias üks kuumimaid aruelu teemasid riigieelarve menetlemine, mis huvitaval kombel ei ole kajastatud vaid riigi meediakanalites, vaid ka noorte-ja popsuunitlusega raadiokanalites. Eelarve arutelul on huvitav see, et esmaspäeval esitas rahandusminister oma eelarve kava ja kaks päeva hiljem esines ühinenud opositsiooni liider Tony Abbott oma poliitilise vastusega. Mõlemad kõned on justkui Eestis presidendi aastapäeva kõned, ehk oluline ei ole pelgalt eelarve, vaid näidatakse ka riigi järgmise aasta ja lähituleviku poliitilisi samme ja suundi. Väga hea on kuulda, et peale kõnesid, järgmisel päeval, võetakse tänavatel kodanikelt arvamust eelarve kohta. Tavalised inimesed tänavalt on eelarve muudatustega suhteliselt hästi kursis ja informeeritud parlamendis toimuvaga. Kuna mõlemad kõned kantakse üle vaadatuimal eetriajal televisioonis, on mõlemas, Gillardi ja Abotti kõnes palju populismi. Siiski sooviks näha, et Eesti poliitiline kultuur jõuab sinnamaale, kus tavainimene teab mis uue eelarvega tema elus muutub.

Läheme põhja!

Miralwyni puuvilla istandudes töötades pidime viimastel nädalatel õhtuti ja öösiti taluma temperatuure, mis tõusid vaevu üle null kraadi. Kuna me külmadeks ilmadeks Austraalias ei olnud valmis nii vaimselt kui ka rõivaste poolest, oli meie teekond määratud jätkama põhja suunal ehk lähemale ekvaatorile.

Bussigraafiku tõttu olime sunnitud esimeseks peatuskohaks valima maailma suurima musta opaali maardla ümber rajatud linnakese Lightning Ridge'i. Asulas oli kaks-kolm tänavat ning kogu elu keerles opaalide ümber. Tänavad kandsid opaalide nimesid ning enamuste hostelite ja poodide nimetuses oli viide opaalidele. Päeva sisustamiseks astusime sisse ka kohaliku kunstniku John Murray galeriisse. Esimeste sammude järel tabas meid mõlemaid kummaline de javu tunne, et justkui oleks neid maale varemgi näinud. John Murray maalid ja karikatuurid sarnanesid niivõrd Navitrolla teostele, kus peategelasteks on huumorivõtmes loomad, kuid ainukese erinevusega, et kui Navitrolla armastab kujutada kaelkirjakuid, lambaid ja laiskloomi, siis Murray joonistuste/maalide peategelastekson Austraalia fauna esindajad.

Brisbane'i jõudes võtsime 5 dollari eest päevas rendiauto (http://www.standbyrelocs.com/) ja alustasime teekonda Cairnsi, kuhu peame auto tagastama esmaspäeva hommikul. Niivõrd odavalt auto rentimine on väga kaval ja odav viis reisimiseks. Kuna enamus autorente on ühesuunalised (näiteks Melbournest-Sydneysse), on rendifirma huvides, et keegi auto algsesse asukohta tagastaks ning pakuvad sageli lisaks odavale hinnale ka kütuse kompensatsiooni.

Esimesel sõidupäeval viis meid tee Sunshine Coasti liivarandadele, kus sai paariks tunniks end pikali visata ning kuulata mõnusat lainete mühinat ning tunda end farmitöö järel taas inimesena.

Another day in Paradise ....Not

Eestlased on juba aegu teadnud, et muru niitvale naabrimehele tuleb hüüda üle aia „jõudu tööle“ . Koolitundidest ja kodukasvatusest on pealuusse juuritud, et töö toob armastuse ning rikkus tuleb majja ainult siis kui tõustakse vara üles ja jõutakse hilja voodisse.

Eeltoodud motiive järgides elasime Triinuga viimased neli nädalat Miralwyn'i puuvilla istanduses New South Wales'i osariigis. Farm asus 13 tunni bussisõidu kaugusel Brisbane'ist. Bussisõit oli võrreldav sõiduga Pärnust Varssavisse. Erinevalt Euroopas sõitmisele ümbritses meid silmapiirini tühermaa, kus aeg-ajalt jooksid ringi metsikud emud ja kängurud ning ühe käe sõrmedel loetavaid asulaid eraldas tüütud sõidutunnid ja sajad kilomeetrid.

Tööle saime AG Workforce'i kaudu, mis vahendab tööotsijaid põllumajandussektorisse. Päevas tegime keskmiselt 14 tundi tööd ja nii seitse päeva nädalas. Erandiks oli kaks vihma päeva ning üks kella viiest lõppenud „lühike“ kümne tunnine tööpäev. Kokkuvõtvalt oli meil 27 tööpäeva, mille jooksul kogunes 315 töötundi. Tööpäevad algasid hommikul kell 7.00 ning kestsid õhtul üheksa-kümneni. Ainukeseks kuluks farmis oli 22$ päevas söögi ja majutuse eest, mis tegi meie elamise võrreldes Melbourne'i või Brisbane'iga päris kokkuhoidlikuks.

Farmitöö seisnes põllult kogutud puuvilla mooduliteks ehitamises. Moodulid on justkui suured heinapallid, aga ainult kandilised ja heina asemel on sisuks puuvill. Töö tundus esmalt füüsiliselt raske, kuid kehalisest koormusest enam väsitas meid vaimne surve ja rutiin. Päeva tipphetkedeks oli lõuna ja õhtusöök, mis oma kvaliteediga küll ei hiilanud, aga kõht oli alati täis ja regulaarselt kolm korda päevas söömine oli meie jaoks Austraalias esmakordne kogemus.

Meile kui maaelust väga kaugel olijatele oli neli nädalat tsivilisatsioonist eemal küllaltki raske katsumus ja õudusega mõtleme nendele kolleegidele, kes on talunud sama rutiini kolm kuni kuus pikka kuud. Enamus töölistest töötavadki farmis kolm kohustuslikku kuud teise aasta viisa saamise eesmärgil.

Kokkuvõtvalt soovitame puuvilla istanduse tööd kõigile neile, kes soovivad oma tulevasteks reisideks raha säästa. Farm oli niivõrd eraldatud, et lähim asula paiknes umbes 70 kilomeetri kaugusel, mis tegi meelelahutusele kulutamise küllaltki võimatuks. Farmis oli võimalik kaks korda nädalas poest kaupa tellida, kuid otsustasime Triinuga elada säästurežiimil ning kuu aega luksusteta ära kannatada.

Farmi üheks „säravaimaks“ karakteriks oli tööde järelvaataja Baldy, eestlaste seas hüüdnimega Kiilakas, kes esindas meie nägemuses tõelist Austraalia maamatsi. 34 aastasel kiilakal oli kuus last ning kõik erinevate naistega.(Üks teine ülevaataja oli 26 aastane ning tema naine ootas ka kuuendat last ning kõik erinevate naistega. Võib vist omamoodi rekordiks lugeda, et sai seitsme kuu jooksul kolm last). Kiilaka huvitavate elu põhimõttete hulka kuulusid arvamused, et kõik aborigeenid oleks pidanuks brittide poolt maha lastama, kõikidel inimestel (sh lastel) peaksid olema relvad ning et need aasiakad on üldse kõige hullemad sookollid. Loomulikult olid tal ka alkoholiga sõbralikud suhted – nimelt oli ta väga pettunud, kuna oli puuvilla korjamise hooaja (ca 3 nädala) jooksul vaid kaks korda purjus olnud. Ei tea mis tema jaoks purjus olemine tähendas, kuna õlut jõi ta ohtrates kogustes igapäevaselt. Kõikidest vigadest hoolimata oli Kiilakal hea süda ning tema suurimateks sõpradeks olid koerad, kellega ta igapäev tööl käis ning oma päeva lõbusamaks muutis.

Möödunud kuu kinnistas veelgi maailma väiksuse teooriat. Lisaks meile töötas farmis veel neli eestlast, kes kõik olid Tartus õppinud ja elanud. Lisaks eestlastele domineerisid farmi töökollektivis iirlased, kellest kujunes meile küllaltki negatiivne eelarvamus. Väheste eranditega olid kõik iirlased tohutult laisad ning ei aidanud üksteist ega teisest rahvusest töökaaslasi. Vahepeal kerkiski meil küsimus, et kuna inglise keeles ei ole meie teada väga palju tööga seotud vanasõnu, siis kas võiks püstitada hüpoteesi – mida rohkem on keelekultuuris tööga seotud väljendeid/vanasõnu, seda töökamad on selle keele kõnelejad.

Enne töö siis lõbu, nüüd algab lõbu....
(Halva interneti tõttu tuleb rohkem pilte paari päeva pärast)