Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .
Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.
Üle kuu aja taas mere ääres
Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat.
Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid. Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.
No comments:
Post a Comment