7/17/11
Varastatud arvuti ja blogi paus
Teel Ho Chi Minh Cityst Nah Trangi varastati meilt ööbussis arvuti, kus oli meil kogu reisi mälestused sees. Sellega seoses tuleb ka blogisse sunnitud paus ning hetkel kirjutame reisimälestusi vanamoeliselt ruudilisse vihikusse. Eestisse tagasi jõudes lubame, et kirjutame Vietnami tekstid kenasti blogisse ka.
7/10/11
Pol Pot ja põgenemine randa
Tundub, et oleme rändamisel laisemaks muutunud ning Vietnami viisa tegemiseks, ei viitsinud Phnom Phenis saatkonda minnagi, vaid lasime hotelli ametnikel 45 dollari eest 30 päeva viisa organiseerida.Viisa vormistamine võttis aega kaks päeva, mis andis meile paraja võimaluse Kambodža pealinnaga tutvuda.
Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.
Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .
Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.
Üle kuu aja taas mere ääres
Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat.
Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid.
Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.
Nii kurb kui see ka poleks, on Phnom Pheni turismi peateemaks Pol Pot ja genotsiid.1975-1979 valitses Kambodžas ultrakommunistlik režiim, mis lisaks kõikidele inimõigustele keelustas raha ning isegi religiooni. Kogu rahvastik suunati maapiirkondadesse orjalikult maaharimisega tegelema, mille käigus tühjendati kõik suurlinnad inimestest. Pealinna Phom Phen'i jäi 3 päevaga alles vaid inimtühjad majad ja kvartalid ning võimust võttis Pol Pot'i peakontor. Khmer Rouge'i režiimi käe läbi hukati esmajoones intellektuaalid, välismaalased ja „kapitalistid“. Üheks kriteeriumiks inimese arreteerimisel oli isegi prillide kandmine, mis tegi inimesest automaatselt riigivaenlase. Pol Poti juhtimisel hukkus nelja aasta jooksul vähemalt 1,7 miljonit kambodžalast ning riigis pole tõenäoliselt perekonda, kelle suguvõsa pole Pol Pot'i režiimi õudused mõjutanud.Phnom Phenis külastasime Khmer Rouge'i aegset suurimat kinnipidamisasutust S:21, kus kolme ja poole aasta jooksul piinati brutaalselt üle 20 tuhande inimese eesmärgiga tõestada nende riigivastasust. Süütutele inimestele tembeldati külge absurdsed süüdistused, mille tulemusena pääses S:21 „eeluurimise vanglast“ainult 7 inimest eluga. Ülejäänud surid piinamise ja näljutamise tulemusel või hukati 15 kilomeetri kaugusel asunud tapmisväljadel, mida külastasime järgmisel päeval. Tapmisväljad on täis massihaude, kus paari ruutmeetri suurustele aladele oli sageli maetud üle 400 laiba. Hukkamisele määramisel ei olnud vahet, kas tegemist on mehe, naise või väikelapsega. Püssikuulide säästmise nimel mõrvati inimesed põllutöö riistadega ning sageli maeti elusalt. Kõige jubedam oli kuulda, et väikelapsi tapeti jalgadest kinni hoides ning suure hooga pead vastu puud virutades. Vangilaagri juhi sõnul tuli lapsi tappa eelkõige selleks, et juurida riigivastasus välja juba rohujuure tasandil ning kardeti, et ellujäätud lapsed võivad soovida tulevikus režiimile kätte maksta. .
Kuigi piinamisasutustes ja tapmisväljadel ei ole režiimi aegset hoonestust või piinamisinventari väga palju säilinud, loob iga samm õõvastava ettekujutuse kuidas süütuid inimesi julmalt piinati ja massiliselt mõrvati. Ehkki vangilaagri ja tapmisvälja külastamine tekitab vahel rõvedusest külmavärinaid, annab see elava ülevaadet Kambodža inimesi kummitavast õudust tekitavast minevikust. Triinule mõjusid genotsiidi paikade külastamine ja teemakohaste filmide vaatamine niivõrd emotsionaalselt, et tal hakkas kohalikest inimestest nii kahju, et oli nõus järgmisel päeval eakale tuk-tuki juhile isegi peale maksma, et aidata tal eluga toime tulla.
Üle kuu aja taas mere ääres
Viimati nägime merd kaks riiki tagasi Taimaal Koh Samui's. Olles üle kuu aja sisemaal ringi reisinud ja vihmametsi, koski ning kohalikku agraarelu uudistanud, ihkas meie hing juba kaua kuulda taas lainete kohinat.
Võtsime ette paaripäevase puhkuse Sihanoukvilles, ms asub Edela-Kambodžas Tai lahe ääres. Ehkki rannad Kambodžas ei ole niivõrd maalilised kui Tai ja Malaisia „postkaardisaartel“, oli tõeliselt mõnus päevitada valgel liivarannal ning hingata sisse soolast mereõhku ja pruunistada vahepeal heledaks muutunud kehasid. Rannas olles nägime sageli meie jaoks kummalist vaatepilti, kus kohalikud elanikud käivad riietega ujumas. Teksad või dressid jalas ning särgid seljas - jalutavad kohalikud justkui tänavalt merre ning naudivad üle 30 kraadises palavuses jahutavat merevett. Mõistan, et Kambodža inimestel on kommete kohaselt nahapinda ebasobiv paljastada, kuid kujutan ette kui ebameeldiv võib suplemise järgselt soolast kleepuvate riietega terve päeva ringi liikuda.
7/7/11
Mälumäng
Punktiseis pärast 13. vooru:
Nimi Kokku
Kaur 30
Aardo 29
Villu 24
Pets50 18
Martin 15
Tarvo 15
Siim 11
Heidi 8
Ott 6
7/4/11
Kambodža au ja hiilgus - Angkor Wat
Haruldased Irrawaddy jõedelfiinid Kraties vaadatud ning paar päeva Laosest puhatud, võtsime ette kõikide Kambodža turistide püha teeekonna Angkor Wati templi juurde. Bussireis Siam Reapi oli väsitav ja otsustasime järgmisel päeval varemete asemel Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sap'i peale minna ning põliseid kalurikülasid väisata.
Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida.
Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.
Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.
Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.
Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.
12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.
Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.
Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud.
Külastasime ka paari ümbritsevat templit:
naeratavate nägude tempel Bayon
pusletempel Baphuon
džunglitempel Ta Prohm
Ainuke avatud huultega naeratav Apsara tantsija kahe tuhande seas Angkor Wati seinal
Giid osutus ka fotograafiks
Nagu Kambodžale kombeks, algas ka järve külastamine ebameeldivuste ahelaga. Lisaks ülehinnatud laevapiletile taheti vaid sadama alas jalutamise eest 2$ ning põhjuseks toodi, et oleme välismaalased. Tolerantsuse, võrdsuse ja sõbraliku vastuvõtuni, mis tekitaks soovi riiki tulevikus taaskord külastada, on Kambodžas veel pikk maa minna. Tavalised inimesed on küll väga siirad ja toredad, ent kõik võimalikud ametnikud ja turismiagendid üritavad rändureid igal võimalusel koorida. Pärast korrumptantide ja bürokraatia rägastiku läbimist ootas meid ees hämmastav vaatepilt elu võimalikkusest 21. sajandil. Kui mägikülades asusid tee äärtes ja metsades bambushütid, siis järvel olid need samad onnikesed ehitatud paatide peale ning kõik eluks vajalik on järve näol inimeste tagahoovis. Kohalikud pesevad ennast ja riideid järvevees, söök tuleb lauale otse järvepõhjast ning kogu omavaheline kauplemine käib paatidega ringi aerutades. Hõljuvas kalurikülas olid olemas kõik asutused toimivaks ühiskonnaks – lisaks koolile, ülikoolile, turgudele oli olemas hõljuv korvpalliväljak ja klubi koos piljardilauaga. Ei kujuta ainult ette kuidas piljardit lainetusega mängida saab.
Kalurikülade traditsioon on Kambodžas sajandeid vana ning märke veepeal elamisest leidub isegi Angkor Wati templis, mis oli ehitatud 12. sajandil. Ehkki kaluriküla on tänu televisiooni, hoogsa turismi, koolide ja meelelahutuse näol muutunud läänelikumaks, ei ole inimeste elustiil möödunud 900 aastaga kanalitel muutunud. Küla elanikud kolivad justkui teod oma majakestega kuival hooajal järve keskele ning vihmahooajal naasevad jõe suudmesse, toitutavad peamiselt järveandidest, magavad pool päeva võrkkiiges või mängivad malet.
Õhtu otsustasime veeta kultuurilainel ja suundusime kaema Kambodža tantsuetendust. Koos hõrgutava buffee õhtusöögiga, kus menüüs maitsvad traditsioonilised toidud, oli tantsuetenduse nautimine väga meeldiv viis õhtu mööda saatmiseks. Priidul on aga vist koduigatsus nii suur, et hämmastaval kombel suutis ta kõigi eksootiliste söökide seast oma taldrikule välja noppida ahjukartulid, porgandisalati ja sealiha.
Loomulikult ei saa Kambodžas ilma maailmakuulsa Angkor Wat'ita, mille logo leidub igal pool – lipul, kohalikul rahal, õllemargil, sigarettidel... Templikompleksi tähtsustatakse nii palju, et jääb mulje kui Kambodžal ei olekski millegi muuga hiilata kui ainult Angkor Wat'iga. Õnneks on tegemist tõesti võimsa keskusega, mis oma ajaloolise väärtuse, omanäolise arhitektuuri ja üllatavalt hästi säilinud detailidega võtab maailmaime mõõdu – seega tasub uhkustada.
12.sajandil ehitatud võimsast usukompleksist on tänapäeval järel umbes sada templit, millest enamus on lagunevad kivihunnikud, oodates oma aega – et uhkemate templite taastamise kõrvalt jõuataks nende juurde. Taastamine võtab aga tohutult aega - aega, mida väiksematel templitel kahjuks pole. Loodus teeb lammutustööd laastava kiirusega – puujuured lükkavad müüre laiali ning samblikud murendavad väärtuslikke bareljeefe. Püsib siiski lootus, et jõutakse ka Angkor Wat'i kõrvalt pisemate templite taastamisele, et Angkori templikompleks saaks ükspäev oma ajaloolises hiilguses taaskord särada.Angkor Wat'i ehitati 900 000 orja abil 37 aastat kuni kuninga surmani. Peale kuninga surmna orjad põgenesid ning Angkor Wat ei saanudki kunagi valmis. Vähestel kohtadel on märgata kuidas seinagraveeringud on lõpetamata, kuna töötajad jooksid vabadusse. Koos orjadega ja pealinna kolimisega Phnom Pheni kadus ka elanikkond. Hiilgaegadel miljonilise populatsiooniga võimusümbol vajus unustuste hõlma.
Avastatud, unustatud ja taaskord avastatud – Angkor Wat hiilgab ja meelitab ligi kolm miljonit turisti aastas. Kompleksi külastamiseks müüakse isegi nädalapääsmeid, kuid otsustasime võtta Angkor Wat'i ja ümbritsevate tähtsamate templite avastamiseks ühe päeva, mis ei ole kindlasti piisav kogu ala hõlmamiseks. Siiski ei tahtnud endale mitmepäevaste piletitega tekitada templite üleküllust ja soovisime lahkuda auväärsest templialast positiivsete emotsioonidega. Angkor Wat'ist maksimumi saamiseks võtsime pooleteise tunniks giidi, kes meile huvitavaid lugusid rääkis ja pisikesi arhitektuuridetaile lahti seletas, millest iseseisvalt oleksime mööda jalutanud. Külastasime ka paari ümbritsevat templit:
7/3/11
Tere tulemast Kambodžasse – palun üks dollar
Kaks dollarit Laosest väljumisel piirivalvurile templi löömiseks, üks dollar Kambodža „tervise kontrolli“ inspektorile ja veel üks roheline paberraha Kambodža piirivalvuri taskusse templi löömiseks – tere tulemast Kambodžasse.
Korrumpeerunud piiriametnikega teevad koostööd kõik reisiagentuurid, kes omakorda üritavad muretutelt rändajatelt lisadollareid välja meelitada. Nägime juhust, kus ühel saksa tüdrukul ei olnud viisa jaoks kahte passipilti kaasas, mille eest ta pidi bussijuhile tasuma neli dollarit, kes probleemi lubas klaarida. Lahendus oli niivõrd lihtne, et ei teadnud kas tüdrukust kahju tunda või lihtsalt naerda. Sohvril oli varutud kümneid erinevaid näopilte, mille ta lihtsalt viisadokumendile kleepis ehk põhimõtteliselt maksis tüdruk neli dollarit dokumentide võltsimise eest, millest tetrist mängivatel piirivalvuritel suurt sooja ega külma ei olnud.
Igapäevane kopsikutäis jahutavat vihmavett:
Korrumpeerunud piiriametnikega teevad koostööd kõik reisiagentuurid, kes omakorda üritavad muretutelt rändajatelt lisadollareid välja meelitada. Nägime juhust, kus ühel saksa tüdrukul ei olnud viisa jaoks kahte passipilti kaasas, mille eest ta pidi bussijuhile tasuma neli dollarit, kes probleemi lubas klaarida. Lahendus oli niivõrd lihtne, et ei teadnud kas tüdrukust kahju tunda või lihtsalt naerda. Sohvril oli varutud kümneid erinevaid näopilte, mille ta lihtsalt viisadokumendile kleepis ehk põhimõtteliselt maksis tüdruk neli dollarit dokumentide võltsimise eest, millest tetrist mängivatel piirivalvuritel suurt sooja ega külma ei olnud.
Igapäevane kopsikutäis jahutavat vihmavett:
7/2/11
Laose lasteaed
Ainuke sõna mida pärast Laosest lahkumist kohalikus keeles mäletame on Sabaidee. Seda tänu Laose lastele. Motorolleri või jalgrattaga bambusehüttidest külade vahel ringi sõites jooksid lapsed igast teisest hütist tänavale, et meile lehvitada ja Sabaidee hõigata. Rõõm oli laste näol ja sära silmis kui samaga vastasime.
Lapsi on Laoses tõesti massidena – igas majapidamises on mitu last, mistõttu on Laoses alla 14 aastasi 36,7% ja eakate protsent vaid 3,7! Kohalikud hakkavad lapsi saama väga noores vanuses. Tänavapildis nägime sageli, kuidas hinnatavalt 16-17 aastased kantseldavad väikelastega, ehk Laoses on normaalne kui alles lapsed lapsi saavad. Kurioossel kombel on ideaalseks laste arvuks peres viis ning kui kohalikelt küsida, miks just nii palju, siis vastatakse meile ehmatavalt, et osad surevad paraku ära. Väikeste laste suremisse suhtutakse emotsioonitult kui paratamatusse tõsiasja. Justkui looduslik valik, kus tugevamad jäävad ellu.
Ka laste kasvatamispoliitika on Laoses väga erinev võrreldes lääne ühiskonnaga. Kuigi lapsi on palju, pole näinud ühtegi ema käru või vankrit lükkamas. Lapsi kantakse süles või rätikutes, mistõttu õpivad nad ilmselt ka kiiremini iseseisvalt kõndima. Austraaliaga võrreldes on seis vastupidine – seal ei olnud imekspandav kui 5-6 aastaseid lapsi vanemad ringi kärutasid. Juba nii noorest saati algav vähene aktiivsus ja võimetus oma lihaseid kasutada on otsetee ülekaalule, mida Laoses ei eksisteeri, aga Austraalias üle mõistuse palju.
Kui Eestis kaasneb lapse saamisega lisaks rõõmule ka tihti majanduslikud probleemid, siis Laose muretus ühiskonnas järglase saamine rahakoti pihta niivõrd ei löö. Laose lapsed mähkmeid ei kanna ning vanematel pole vaja kulutada vankrite, turvatoolide ja kõrisevate värviliste mänguasjade peale. Laose lastel ei ole internetti, telefone, telerit, playstationit. Lapsed jooksevad õues karjamaadel ringi siiras naeratus näol.
Eelkõige nähakse uue lapse sünnil võimalusi. Põllumajanduslikus ühiskonnas on oluline, et peres oleks palju lapsi, kes aitavad juba väiksena kaasa põlluharimisel ja karjakasvatamisel ning lööksid kaasa „pereärides“. Tihitipeale on need just lapsed, kes teeääres mööduvatele turistidele ja kohalikele puuvilju ja maisi müüvad ning pererestoranides kliente teenindavad või nõusid pesevad. Igapäevane on vaatepilt, kus vaevu kooliealine laps juhib lehmakarja teekõrval.
Palju on lapsi, kes elavad suurematest linnadest eemal pisikestes külades ning pole kunagi oma külast väljaspool käinud. Nad elavad oma ühiskonnas teadmata mis on suured toidupoed, uhked majad ja autod, sätendavad reklaamtuled, liikluskeerised ja muu igapäevasele tsivilisatsioonile omane. Ehkki tundub nagu lapsed kasvaksid idüllilises ja muretus keskkonnas ei ole see riigi ja ühiskonna arengut silmas pidades jätkusuutlik. Tundmata mis asub väljaspool, on nad rahul oma eluga sellisena nagu ta on, neil puuduvad ambitsioonid pürgida edasi ja kõrgemale, kuna nad ei tea, et kuhugi on üldse võimalik edasi jõuda. Nii jääbki Laos tõenäoliselt veel pikaks ajaks vaeseks killustunud hõimudega agraarühiskonnaks.
Lapsi on Laoses tõesti massidena – igas majapidamises on mitu last, mistõttu on Laoses alla 14 aastasi 36,7% ja eakate protsent vaid 3,7! Kohalikud hakkavad lapsi saama väga noores vanuses. Tänavapildis nägime sageli, kuidas hinnatavalt 16-17 aastased kantseldavad väikelastega, ehk Laoses on normaalne kui alles lapsed lapsi saavad. Kurioossel kombel on ideaalseks laste arvuks peres viis ning kui kohalikelt küsida, miks just nii palju, siis vastatakse meile ehmatavalt, et osad surevad paraku ära. Väikeste laste suremisse suhtutakse emotsioonitult kui paratamatusse tõsiasja. Justkui looduslik valik, kus tugevamad jäävad ellu.Ka laste kasvatamispoliitika on Laoses väga erinev võrreldes lääne ühiskonnaga. Kuigi lapsi on palju, pole näinud ühtegi ema käru või vankrit lükkamas. Lapsi kantakse süles või rätikutes, mistõttu õpivad nad ilmselt ka kiiremini iseseisvalt kõndima. Austraaliaga võrreldes on seis vastupidine – seal ei olnud imekspandav kui 5-6 aastaseid lapsi vanemad ringi kärutasid. Juba nii noorest saati algav vähene aktiivsus ja võimetus oma lihaseid kasutada on otsetee ülekaalule, mida Laoses ei eksisteeri, aga Austraalias üle mõistuse palju.
Kui Eestis kaasneb lapse saamisega lisaks rõõmule ka tihti majanduslikud probleemid, siis Laose muretus ühiskonnas järglase saamine rahakoti pihta niivõrd ei löö. Laose lapsed mähkmeid ei kanna ning vanematel pole vaja kulutada vankrite, turvatoolide ja kõrisevate värviliste mänguasjade peale. Laose lastel ei ole internetti, telefone, telerit, playstationit. Lapsed jooksevad õues karjamaadel ringi siiras naeratus näol.
Eelkõige nähakse uue lapse sünnil võimalusi. Põllumajanduslikus ühiskonnas on oluline, et peres oleks palju lapsi, kes aitavad juba väiksena kaasa põlluharimisel ja karjakasvatamisel ning lööksid kaasa „pereärides“. Tihitipeale on need just lapsed, kes teeääres mööduvatele turistidele ja kohalikele puuvilju ja maisi müüvad ning pererestoranides kliente teenindavad või nõusid pesevad. Igapäevane on vaatepilt, kus vaevu kooliealine laps juhib lehmakarja teekõrval.
Palju on lapsi, kes elavad suurematest linnadest eemal pisikestes külades ning pole kunagi oma külast väljaspool käinud. Nad elavad oma ühiskonnas teadmata mis on suured toidupoed, uhked majad ja autod, sätendavad reklaamtuled, liikluskeerised ja muu igapäevasele tsivilisatsioonile omane. Ehkki tundub nagu lapsed kasvaksid idüllilises ja muretus keskkonnas ei ole see riigi ja ühiskonna arengut silmas pidades jätkusuutlik. Tundmata mis asub väljaspool, on nad rahul oma eluga sellisena nagu ta on, neil puuduvad ambitsioonid pürgida edasi ja kõrgemale, kuna nad ei tea, et kuhugi on üldse võimalik edasi jõuda. Nii jääbki Laos tõenäoliselt veel pikaks ajaks vaeseks killustunud hõimudega agraarühiskonnaks.
6/30/11
Lapsed, lehmad, kosed ja üks suur riisipõld - Lõuna-Laos
Kambodža viisa tegemiseks olime kohustatud tegema paari päevase peatuse Laose pealinnas Vientianes. Kolme kuu turismiviisa maksab saatkonnas tegemisel 20 USA dollarit. Kahjuks ei õppinud oma vigadest Laosesse sisenemisel ja ei varunud USA valuutat. Laose kippides tasudes esitati meile arve, mis oli võrdne 25 USA dollariga. Kolm on kohtu seadus ja Vietnami viisat oleme targemad ja ei looda, et saatkonnad oleksid ausamad kui rahaahned piiriametnikud. Kui Kambodža viisat pealinnas teha ei kavatse võib südame rahuga Vientiane oma reisiplaanidest kõrvale jätta.
Pealinnast võtsime suuna lõunasse Paksesse, mille läheduses asub Bolevan'i platoo, kus saime nautida ehedat Laose loodust. Külastasime mitmeid maalilisi ja võimsaid koski, imetlesime tee ääres laiuvaid suuri riisipõlde ja vaatlesime kohalikku eluolu, mis meenutas ajalooõpikutest ja vanavanemate juttudest tuttavat agraarühiskonda . Piirkonna avastamiseks rentisime motorolleri ja saime oma tujude järgi rahulikult külade vahel ringi sõita ja kohalikku maaelu imestada. P.S Vihmahooajal motorolleriga ei soovita mudastele kõrvalteedele seiklema minna.
Järgmiseks peatuskohaks valisime tõeliselt väikese kolkakülakese Champasak'i, mille läheduses asub Ankor Wat'i väikevend - ajalooliselt Laose suurim ja tähtsaim Wat Phu templikompleks. Ehkki tänasel päeval on usukeskusest järel vaid müürid ja trepiastmed, on läbi paljude peenete detailide näha märke varasemast uhkest arhitektuurist. Fantaasiat lendu lastes võis kergelt kujutada elu bombööses keskuses tuhat aastat tagasi. Templikompleksi külastamiseks soovitame pigem Paksest võtta motoroller ja iseseisvalt ühe päevaga varemeid külastada, kuna Champasakisse ööseks jäämisel on külast ühistranspordiga välja saamine keerulisem ja kallim kui Paksest edasi liikuda
Pealinnast võtsime suuna lõunasse Paksesse, mille läheduses asub Bolevan'i platoo, kus saime nautida ehedat Laose loodust. Külastasime mitmeid maalilisi ja võimsaid koski, imetlesime tee ääres laiuvaid suuri riisipõlde ja vaatlesime kohalikku eluolu, mis meenutas ajalooõpikutest ja vanavanemate juttudest tuttavat agraarühiskonda . Piirkonna avastamiseks rentisime motorolleri ja saime oma tujude järgi rahulikult külade vahel ringi sõita ja kohalikku maaelu imestada. P.S Vihmahooajal motorolleriga ei soovita mudastele kõrvalteedele seiklema minna.
Järgmiseks peatuskohaks valisime tõeliselt väikese kolkakülakese Champasak'i, mille läheduses asub Ankor Wat'i väikevend - ajalooliselt Laose suurim ja tähtsaim Wat Phu templikompleks. Ehkki tänasel päeval on usukeskusest järel vaid müürid ja trepiastmed, on läbi paljude peenete detailide näha märke varasemast uhkest arhitektuurist. Fantaasiat lendu lastes võis kergelt kujutada elu bombööses keskuses tuhat aastat tagasi. Templikompleksi külastamiseks soovitame pigem Paksest võtta motoroller ja iseseisvalt ühe päevaga varemeid külastada, kuna Champasakisse ööseks jäämisel on külast ühistranspordiga välja saamine keerulisem ja kallim kui Paksest edasi liikuda
6/29/11
Mälumängu topeltvoor
Hetkel on pildi laadimisega blogisse väikesed probleemid ning ajutiselt näete küsitava mehe pilti klikates SIIA
Punktiseis
Nimi Kokku
Aardo 26
Kaur 25
Villu 24
Martin 15
Tarvo 15
Pets50 15
Siim 11
6/27/11
Laos - puhkus pole oluline, seiklus on põhiline..
Džungliga kaetud mägine maastik, sügavad orud ning tee ääres paiknevad pisikesed mägikülad tervitasid meid Laosesse saabumisel. Paraku enne ehedat ja idüllilist keskkonda jõudsid meid tervitada rahaahned piiriametnikud, kes üritasid meilt igat penni välja meelitada. Laosesse sisenemisel saab 30 päevase turistiviisa vormistada piiril 30 USD eest ja olime eelnevalt. Chiang Khong (Tai) – Huay Xai (Laos) piiripunkti jõudes küsiti see-eest Tai valuutaga tasumisel viisa eest 1,5 kordset hinda mida väga maksta ei tahtnud. Lõpuks pidime siiski ühe viisa eest maksma üle kümne dollari rohkem, et siis Laosesse sisenda ja teise viisa tarvis USA dollareid vahetada.
Öeldakse, et Laoses ja Kambodžas reisimine ei ole puhkus, vaid seiklus ja ellujäämine. Väike lisakulu piiril loomulike kadude nimekirja arvestatud, võtsime ette öise bussireisi Luang Prabangi. Olles eelnevalt bussis magamisega harjunud, ei osanud VIP bussis reisimist karta, kuid Laose eripärad said sellega kena jätku. VIP buss Laoses tähendab Ikarus bussi sarnast sõidukit, kus konditsioneeriks on avatud aknad, millest pidevalt diisli- ja vinguhaisu sisse murrab. Laose busse teeb eriliseks vist lõpmatu mahutavus. Istekohti on bussis 46, kuid reisijate rohkuse korral on bussis varuks hulgaliselt taburette, mis vahekäiku reisijatele asetatakse. Hiljem kogesime, et reisibusse kasutatakse ka haltuura tegemiseks. Juhid veavad bussidega toiduaineid munadest teraviljadeni välja, mis mahutatakse maast laeni vahekäiku ja vabadele istmetele ning vajadusel palutakse reisijatel kauba transportimise nimel kohta vahetada. Ebamugavust lisab väikeste turgude juures tehtavad peatused, kus kaubitsejad justkui piletikontrolörid ustest sisse tormavad ning oma kaupu aktiivselt reisijatele pähe määrivad.
Suurest sahkerdamisest hoolimata on Laos imeline riik. Loodusmaastik on äärmiselt mägine, kaetud vihmametsadega, kus elavad metsikud tiigrid, elevandid ja mürgised kobrad. Oleme oma reiside jooksul palju mägesid näinud, kuid Laose mäeahelikud, üüratusügavad orud ja pisikesed algelised külakesed valmistasid imestust ja vaimustust. Laose 6,5 miljonilisest elanikkonnast elab suuremates linnades vaid üks kolmandik. Ülejäänud rahvastikust on end sisse seadnud jõeorgudesse ja mägedesse. Küla moodustavad bambuseseinte ja palmilehtedest katustega hütid, mis tekitavad tunde nagu oleks sadu aastaid ajast tagasi sattunud. Kohalikud küpsetavad lõkke kohal õhtusööki, lapsed jooksevad heinamaal koos lehmadega ja riisipõldudel, kus töötab koonusekujuliste mütsikestega talurahvas, on asendamatuks töövahendiks pühvel. Lapsed mängivad kookosest valmistatud mänguasjadega, osa lastel on ka pall, mida taga ajada ja üksikud sõidavad ringi jalgratastega. Bussi või motorolleriga sõitmine on Laoses justkui takistusraja läbimine. Keset teed magavad suured lehma karjad, teedel jooksevad kitsed, sead, kanad ning lugematud hulkuvad koerad. Viibiks justkui suures kaoses, kuid moderniseerumisele viitavad bambushüttide ees üksikud sateliidipannid.
Kuna Laose elanikkond on viimase 30 aastaga kahekordistunud, on lapsi ja noori tõesti palju ning silmmärgatavalt iive tõusuteel. Erinevalt eestlastest on töötamine ja haridus Laoses teisejärguline, kuna budistliku uskumuse tõttu on nende eesmärgiks jõuda Nirvanasse. Selleks ei loe palju inimesel maja ees autosid, mitmekohaline on kontojääk ning saavutatud ühiskondlik positsioon, vaid karma. Naeratavast ja muretust ellusuhtumisest on märke igalpool – kui Tais üritasid müüjad meile iga hinnaga oma asju kaubelda, siis Laose turge külastades müüjad tihti unelevad võrkkiiges, keegi ei karju „Sir, Madam – happy hour“ ja ka tuk-tuki juhid on üllatavalt rahumeelsed.
Mägede ja Laose eripärase bussisõidustiili tõttu kulus meil piirilinnast Huay Xai-st 500km kaugusele Luang Prabangi jõudmiseks 14 pikka ja väsitavat tundi. Luang Prabang on varasem Laose pealinn ning endise Prantsuse võimu tõttu veidi läänestunud. Taiga võrreldes oli linn meile tõeline puhkus. Puudus kärarikas liiklus, undavad motorollerid ja signaalitavad autojuhid ning valitses turiste mitte-ahistav tsiviliseeritud õhkkond.
Euroopaliku atmosfääri nautimise kõrval suundusime linnast 35km kaugusele Xunag Si koskede juurde, mis meenutaid muinasjutu raamatust väljarebitud lehekülge. Keset vihmametsa asus kümnete kaskaadidega kosk. Vesi oli niivõrd helesinine ja mullivannilikult vahutav, et oli raske uskuda, et tegemist on loodusliku kosega, vaid meenutas pigem tehislikku SPA-d.
Luang Prabangist võtsime ette järjekordse laoseliku bussisõidu Vang Viengi. Seekord kulus 150km läbimiseks seitse tundi. Vang Vieng on Laose „duubingu“ pealinn. Duubing kujutab endast suurel traktorikummil mööda jõge hõljumist.
Turiste ligimeelitavaks teeb aga kogu ürituse asjaolu, et jõe äärde on rajatud kümneid baare, kus noored saavad lõbutseda, joomismänge mängida või niisama ohtralt alkoholi tarbida. Kuna duubingu pikkuseks on vaid 4km, seisnebki idee baaride vahel sõitmises. Juttude järgi on aga esimene baar nii populaarne, et paljud noored jäävad sinna pidama ja ei lähegi traktorikummiga jõele sõitma, vaid joovad seal niikaua kuni õhtul linna tagasi viiakse. Kui tahtsime Pepsit tellida, siis vaadati imestunud silmadega ja ei osatud hindagi määrata, kuna keegi Pepsit ilma alkoholita tavaliselt ei telli. Vang Viengi minejatele soovitame ettevaatlikud olla „Happy Meal'ide“ ja jookidega. Õnnelike söökide ja kesvamärjukestega ei saa McDonaldsi kombel kaasa mänguasju, silma panevad särama muud illegaalsed komponendid.
Vang Viengi ümbruses külastasime ka mitmeid koopaid. Kõndisime paarisaja meetri sügavusel pimedas koopas, kus taskulambi valguses imetlesime uusi ja vanu kiviformatsioone ja kartsime mürgiseid ämblike. Põnevaks ja isegi ohtlikuks käiguks oli maaalusel jõel „duubitamine“. Küllaltki klaustrofoobiline tunne oli traktorikummiga kitsast koopaavast end sisse pressida, kuna vesi oli vihmahooajale kohaselt kõrge ja koopas oli vaevu meeter veepealset liikumisruumi. Giidi sõnul oli koopa külastamine ohtlik, kuna kui vihma peaks sadama hakkama, siis kogu vihmavesi valgub koopasse, mistõttu vesi tõuseb kiiresti ja koopast ei mahu enam välja. Varasemalt on koopas inimesi ka uppunud, kuid meil vedas ja vihma hakkas kallama vaevalt pool tundi pärast meie koopast väljumist.
Sünnipäeva tähistasime juba pealinnas Vientiane's.
Öeldakse, et Laoses ja Kambodžas reisimine ei ole puhkus, vaid seiklus ja ellujäämine. Väike lisakulu piiril loomulike kadude nimekirja arvestatud, võtsime ette öise bussireisi Luang Prabangi. Olles eelnevalt bussis magamisega harjunud, ei osanud VIP bussis reisimist karta, kuid Laose eripärad said sellega kena jätku. VIP buss Laoses tähendab Ikarus bussi sarnast sõidukit, kus konditsioneeriks on avatud aknad, millest pidevalt diisli- ja vinguhaisu sisse murrab. Laose busse teeb eriliseks vist lõpmatu mahutavus. Istekohti on bussis 46, kuid reisijate rohkuse korral on bussis varuks hulgaliselt taburette, mis vahekäiku reisijatele asetatakse. Hiljem kogesime, et reisibusse kasutatakse ka haltuura tegemiseks. Juhid veavad bussidega toiduaineid munadest teraviljadeni välja, mis mahutatakse maast laeni vahekäiku ja vabadele istmetele ning vajadusel palutakse reisijatel kauba transportimise nimel kohta vahetada. Ebamugavust lisab väikeste turgude juures tehtavad peatused, kus kaubitsejad justkui piletikontrolörid ustest sisse tormavad ning oma kaupu aktiivselt reisijatele pähe määrivad. 
Suurest sahkerdamisest hoolimata on Laos imeline riik. Loodusmaastik on äärmiselt mägine, kaetud vihmametsadega, kus elavad metsikud tiigrid, elevandid ja mürgised kobrad. Oleme oma reiside jooksul palju mägesid näinud, kuid Laose mäeahelikud, üüratusügavad orud ja pisikesed algelised külakesed valmistasid imestust ja vaimustust. Laose 6,5 miljonilisest elanikkonnast elab suuremates linnades vaid üks kolmandik. Ülejäänud rahvastikust on end sisse seadnud jõeorgudesse ja mägedesse. Küla moodustavad bambuseseinte ja palmilehtedest katustega hütid, mis tekitavad tunde nagu oleks sadu aastaid ajast tagasi sattunud. Kohalikud küpsetavad lõkke kohal õhtusööki, lapsed jooksevad heinamaal koos lehmadega ja riisipõldudel, kus töötab koonusekujuliste mütsikestega talurahvas, on asendamatuks töövahendiks pühvel. Lapsed mängivad kookosest valmistatud mänguasjadega, osa lastel on ka pall, mida taga ajada ja üksikud sõidavad ringi jalgratastega. Bussi või motorolleriga sõitmine on Laoses justkui takistusraja läbimine. Keset teed magavad suured lehma karjad, teedel jooksevad kitsed, sead, kanad ning lugematud hulkuvad koerad. Viibiks justkui suures kaoses, kuid moderniseerumisele viitavad bambushüttide ees üksikud sateliidipannid.
Kuna Laose elanikkond on viimase 30 aastaga kahekordistunud, on lapsi ja noori tõesti palju ning silmmärgatavalt iive tõusuteel. Erinevalt eestlastest on töötamine ja haridus Laoses teisejärguline, kuna budistliku uskumuse tõttu on nende eesmärgiks jõuda Nirvanasse. Selleks ei loe palju inimesel maja ees autosid, mitmekohaline on kontojääk ning saavutatud ühiskondlik positsioon, vaid karma. Naeratavast ja muretust ellusuhtumisest on märke igalpool – kui Tais üritasid müüjad meile iga hinnaga oma asju kaubelda, siis Laose turge külastades müüjad tihti unelevad võrkkiiges, keegi ei karju „Sir, Madam – happy hour“ ja ka tuk-tuki juhid on üllatavalt rahumeelsed.Mägede ja Laose eripärase bussisõidustiili tõttu kulus meil piirilinnast Huay Xai-st 500km kaugusele Luang Prabangi jõudmiseks 14 pikka ja väsitavat tundi. Luang Prabang on varasem Laose pealinn ning endise Prantsuse võimu tõttu veidi läänestunud. Taiga võrreldes oli linn meile tõeline puhkus. Puudus kärarikas liiklus, undavad motorollerid ja signaalitavad autojuhid ning valitses turiste mitte-ahistav tsiviliseeritud õhkkond.
Euroopaliku atmosfääri nautimise kõrval suundusime linnast 35km kaugusele Xunag Si koskede juurde, mis meenutaid muinasjutu raamatust väljarebitud lehekülge. Keset vihmametsa asus kümnete kaskaadidega kosk. Vesi oli niivõrd helesinine ja mullivannilikult vahutav, et oli raske uskuda, et tegemist on loodusliku kosega, vaid meenutas pigem tehislikku SPA-d.
Luang Prabangist võtsime ette järjekordse laoseliku bussisõidu Vang Viengi. Seekord kulus 150km läbimiseks seitse tundi. Vang Vieng on Laose „duubingu“ pealinn. Duubing kujutab endast suurel traktorikummil mööda jõge hõljumist.
Turiste ligimeelitavaks teeb aga kogu ürituse asjaolu, et jõe äärde on rajatud kümneid baare, kus noored saavad lõbutseda, joomismänge mängida või niisama ohtralt alkoholi tarbida. Kuna duubingu pikkuseks on vaid 4km, seisnebki idee baaride vahel sõitmises. Juttude järgi on aga esimene baar nii populaarne, et paljud noored jäävad sinna pidama ja ei lähegi traktorikummiga jõele sõitma, vaid joovad seal niikaua kuni õhtul linna tagasi viiakse. Kui tahtsime Pepsit tellida, siis vaadati imestunud silmadega ja ei osatud hindagi määrata, kuna keegi Pepsit ilma alkoholita tavaliselt ei telli. Vang Viengi minejatele soovitame ettevaatlikud olla „Happy Meal'ide“ ja jookidega. Õnnelike söökide ja kesvamärjukestega ei saa McDonaldsi kombel kaasa mänguasju, silma panevad särama muud illegaalsed komponendid.
Vang Viengi ümbruses külastasime ka mitmeid koopaid. Kõndisime paarisaja meetri sügavusel pimedas koopas, kus taskulambi valguses imetlesime uusi ja vanu kiviformatsioone ja kartsime mürgiseid ämblike. Põnevaks ja isegi ohtlikuks käiguks oli maaalusel jõel „duubitamine“. Küllaltki klaustrofoobiline tunne oli traktorikummiga kitsast koopaavast end sisse pressida, kuna vesi oli vihmahooajale kohaselt kõrge ja koopas oli vaevu meeter veepealset liikumisruumi. Giidi sõnul oli koopa külastamine ohtlik, kuna kui vihma peaks sadama hakkama, siis kogu vihmavesi valgub koopasse, mistõttu vesi tõuseb kiiresti ja koopast ei mahu enam välja. Varasemalt on koopas inimesi ka uppunud, kuid meil vedas ja vihma hakkas kallama vaevalt pool tundi pärast meie koopast väljumist.
Sünnipäeva tähistasime juba pealinnas Vientiane's.
6/22/11
Viimased muljed Taist
Kohalike sõnul on tänavune aasta Tais turistidevaesem, kuna Jaanuaris, mis on tavaliselt tipphooaeg, olid suured sajud ja üleujutused, mis kahandasid märgatavalt turistide vooge. Sellest tulenevalt on reiside korraldajad justkui näljased sääsed pärast niisket kevadet, himustades iga hinnaga turistide raha. Ehedalt tundsime seda Phang Nga's, kus meile isegi rolleriga tänaval järgi sõideti, et oma „kõigeparemat“ tuuri pakkuda. Bussijaamades on reisikorraldajad saabuvaid reisijaid inspekteerimas, et euroopapärased turistid välja sorteerida, sõbralikult oma kontorisse meelitada, et niisama linna kaarti näidata ja lõpuks loomulikult jõuda ka oma tuuri kauplemiseni. Õnneks oleme kõikide kaupmeeste, taksojuhtide ja reisiagentide suhtes vägagi skeptilised ning juba arvestame, et kusagil on konks meie käest lisaraha saamiseks. Siiski häirib väga siinne valetamise kultuur ja uskuda vähemalt kohalikest ei tasuks kedagi.
Liikluskultuur on Tais alla igasugust arvestust. Autjuhtide lemmikuks on signaal ja gaasipedaal. Pidurit siin ei tunta. Samuti sõiduradade eraldusjooni, külgpeegleid ja turvavöösid. Vastassuunavööndist on märkamatult saanud sõidurea laiend, mida kasutatakse vastutulevatest autodest hoolimata. Enam ei pane imestama, kus kolm autot sõidavad kõrvuti ühes suunas ja vastu tuleb suur buss või kaubik. Kõige nahhalsemateks juhtideks osutuvad bussijuhid, kes peavad Tai maanteid üheks suureks vormelirajaks ning ennast vast Jean Alesi'ks kui mitte Micheal Schumaheriks. 
Populaarseimaks transpordivahendiks on Tais kindlasti motoroller, mida toodetakse kohapeal ning hind on umbes 1000 dollarit. Viibides Samui saarel, rentisime isegi rolleri ning käisime saart avastamas. Kuna teised liiklejad liiklusmärke väga ei tunnista, tundus esmaselt rolleriga Tai pöörasesse liiklusesse sukeldumine ohtlikuna, kuid kõigega harjub. Tais on motoroller kui armastus, mille puhul pole oluline sugu ja vanus ning mis on mõeldud küll kahele sõitmiseks, aga sageli leidub ka kolmas.
Tai külastusest jääb eredalt meelde Tai köök, mis on lühidalt kirjeldades nuudel, riis ja tšilli. Erinevate lisanditena on võimalik saada idusid, kana ja mereande. Vähevürtsist sööki on raske leida, samuti kartulit, saia, jogurtit. Eksootilised puuviljad on see-eest naturaalse maitsega, ülimahlased ja väga taskukohase hinnaga. Tosina kobaralise banaanikimbu saab vaid 0,7 euro eest. Õunad, pirnid on kohalike jaoks eksootilised ja seetõttu kalli hinnaga. Ploome leidub vaid kuivatatud kujul. Väga rikkalik on Tai köögi-ja juurvilja valik. Lisaks tomatile, kurgile ja kapsale leidub siin erinevaid juurikaid, köögivilju ja maitsetaimi nii suurtes kogustes, et kohalikel turgudel käime alati imestunud silmadega uurimas, mis taimseid saadusi nad seal müüvad. Maitsetaimede rohkusest annab aimdust söökide maitsenüansside mitmekesisus
Negatiivse küljena avastasime Tais voodilutikad. Ei tea kas vastikud vereimejad leidsid meid mõnest hotellitoast või ründasid meid rongireisil, nägime ühel hommikul enda ülakehal ohtralt põletikuseid kuppe. Lutikate hammustusjäljed on õnnetuseks väga sügelevad ning ei lase öösiti magada. Samuti ei lase puretud selg ja kõht nautida päevaseid ekskursioone, kuna pidevalt tegeleme enda kratsimisega. Raviks kasutame erinevaid salve ning apteekri sõnul võtab hammustusjälgede paranemine aega paar nädalat, seda aga juhul kui meid vahepeal uuesti ei sööda, milles me juba praegu kahtleme.
Ehkki jõudisme Tais käia paljudes imekaunistes kohtades ja näha suurt kultuurierinevust, ei ole 15 päeva piisav nii suure riigi avastamiseks. Tihti tundsime ajanappust ja sundi kiirelt edasi liikuda, mis jättis vähem aega reisi nautimiseks.6/21/11
Chiang Mai - nägemiseni Tai
Tai viisa lõpuni oli jäänud kolm päeva ning kuna soovisime elevantidega sõita ja külastada traditsioonilisi mägikülasid, suundusime Bangkokist riigi põhja osasse. Kümne tunnise bussisõidu kaugusel pealinnast asub Tai suuruselt teine linn Chiang Mai.
Chiang Mai on ajalooline Tai pealinn, ning ehkki on viis korda väiksema elanike arvuga kui Bangkok, leidub linnas templeid pea samapalju kui pealinnas. Kuna aga Chiang Mai on palju väiksem linn, võis templeid kohata igal sammul ja jäi mulje, et terve linn on pühaasutusi täis. Peale mõningaste templite külastamist otsustasime põgeneda linnast ja võtta päevase tuuri vihmametsadesse. Esimese peatuspaigana viidi meid elevantide laagrisse, kus meil oli võimalus londiliste seljas raskel maastikul tund aega ringi matkata. Elevandid söövad päevas üle 200 kilo toitu ning matkamise vältel tundus neile iga põõsa juures nosimiseks peatuda palju atraktiivsemana kui meid küngastest üles-alla vedada. Ehkki elevante on transpordiks kasutatud juba sajandeid, on neist ikka kahju kui natuke tujukale loomale väikese kirkaga kõrva taha virutatakse nii et veri haavast väljas. Elevantidega matkamine oli meie jaoks tore esmakordne kogemus. Samas pärast esimest ärevust muutus elevantide seljas istumine ja nende piinlemise vaatamine juba tüütuks ning järgmiste tuuride valikul mõtleme pikemalt, kas soovime londilistega sõitma minna.
Peale põneva jõe parvetamise, kaheksa kilomeetrise džunglismatka ning kose all ujumise viis meid tuur „põlisesse“ mägikülla. Nagu igal Tai turismiteenusel on mingi konks, siis meie reisi puhul oligi see põliselanike asula külastus. Jõudes kohta, kus püstitatud paarkümmend bambushütti eeldasime, et oleme jõudnud tõelisesse hõimukülasse. Paraku pidime pettuma juba enne kaubikust väljumist, kuna avastasime ennast väikeselt nipet-näpet turult ning kauplejad tõmbasid meid silmates kiiresti oma „rahvariided“ selga, et turistidel natuke ehedam mulje jääks.
Chiang Maist algas meil Tai viimane teekond Laosesse...
Chiang Mai on ajalooline Tai pealinn, ning ehkki on viis korda väiksema elanike arvuga kui Bangkok, leidub linnas templeid pea samapalju kui pealinnas. Kuna aga Chiang Mai on palju väiksem linn, võis templeid kohata igal sammul ja jäi mulje, et terve linn on pühaasutusi täis. Peale mõningaste templite külastamist otsustasime põgeneda linnast ja võtta päevase tuuri vihmametsadesse. Esimese peatuspaigana viidi meid elevantide laagrisse, kus meil oli võimalus londiliste seljas raskel maastikul tund aega ringi matkata. Elevandid söövad päevas üle 200 kilo toitu ning matkamise vältel tundus neile iga põõsa juures nosimiseks peatuda palju atraktiivsemana kui meid küngastest üles-alla vedada. Ehkki elevante on transpordiks kasutatud juba sajandeid, on neist ikka kahju kui natuke tujukale loomale väikese kirkaga kõrva taha virutatakse nii et veri haavast väljas. Elevantidega matkamine oli meie jaoks tore esmakordne kogemus. Samas pärast esimest ärevust muutus elevantide seljas istumine ja nende piinlemise vaatamine juba tüütuks ning järgmiste tuuride valikul mõtleme pikemalt, kas soovime londilistega sõitma minna.
Peale põneva jõe parvetamise, kaheksa kilomeetrise džunglismatka ning kose all ujumise viis meid tuur „põlisesse“ mägikülla. Nagu igal Tai turismiteenusel on mingi konks, siis meie reisi puhul oligi see põliselanike asula külastus. Jõudes kohta, kus püstitatud paarkümmend bambushütti eeldasime, et oleme jõudnud tõelisesse hõimukülasse. Paraku pidime pettuma juba enne kaubikust väljumist, kuna avastasime ennast väikeselt nipet-näpet turult ning kauplejad tõmbasid meid silmates kiiresti oma „rahvariided“ selga, et turistidel natuke ehedam mulje jääks.
Chiang Maist algas meil Tai viimane teekond Laosesse...
6/19/11
Templid siin, Mungad seal Buddhad iga nurga peal
Vagun millel puuduva aknad. Avatud aknaruutudest lendavad sisse tuhanded kiililised putukad, kes segaduses maanduvad inimeste peale ning justkui massisuitsiidi tehes lendavad üksmeelselt lambi ees olevasse konditsioneer-propellerise ja langevad seejärel tükkidena rongipõrandale. Varsti on terve põrand ühtlase kihina kaetud putukate kehaosadest ning saabub rutiinse näoga koristaja, kes vahekäigu korraks puhtaks teeb. 12 tundi elu ebamugavaimat öist rongisõitu ning jõudsimegi möödunud pühapäeval Surathanist Tai pealinna Bangkoki.
Ehkki linnas puudub pilvelõhkujate jalamile kontsentreeritud kesklinn, võib Bangkokis igal sammul tunnetada kuue miljoni elanikuga metropolis viibimist. Kesklinnas on kaubanduskeskus-kaubanduskeskuse küljes kinni, hiinalinnas otsatud bazaarid, kus võib kahe kvartali jagu ringi jalutada ning ikka avastada, et oled endiselt kangaste ja õmblustööde osakonnas. Umbes veresoonena läbivad linna suured magistraalid, mille äärtes tüütud tuk-tuki ja taksojuhid lakkamatult hüüavad - „Hello mister, Hello madam – where are you going – tuk-tuk?“
Bangkoki ei tee siiski eriliseks kaootiline liiklus ja rohked ostlemise kohad, vaid üle 300 pühamu, mis õhkuvad riigi ja rahva rikast ajalugu. Tai budistidele kõige tähtsam tempel on Wat Phra Kaew , kus asub smaragdroheline Buddha kuju, mis on valmistatud monoliitsest nefriidi kivist. Kuju omandamiseks on kuningad algatanud sõdu ning ikoon pärineb legendi järgi Indiast, kuid erinevad vallutuskäigud on viinud teda Kambodžasse, Laosesse ning lõpuks 1778 aastal Bangkoki kesklinnas asuvasse pühamusse.
Käisime vaatamas ka Tai suurimat lamavat Buddha kuju Wat Pho'd, mis on 46meetrit pikk ja 15meetrit kõrge. Buddhasid leidub Tais väga paljudes erinevates asendites – seisvad, lamavad, istuvad, mediteerivad ning nad kõik sümboliseerivad erinevaid tähendusi. Juba kuju käe või jala erinev asend omab uut tähendust.
Bangkokis templitesse minek osutus omaette katsumuseks, kuna pidevalt tulid isehakanud „giidid“meile rääkima, et tempel on suletud või suletakse kohe, või toimub seal tseremoonia, mille tõttu ei saa sisse. Loomulikult oli kõik see jutt üks suur vale ja kohalikud üritasid meid pühamude külastuse asemel oma ostupiirkondadesse meelitada. Kolm nädalat Malaisias ja Tais on meid juba piisavalt õpetanud, et kohalikke tuleb ignoreerida ja nende pajatatud lugudel on alati kusagil konks sees.
Templite kõrval oli meie Bangkoki külastuse säravaimaks hetkeks Siiam Niramit teatri külastamine. Tai riigi ja rahva kujunemist käsitlev lavastus oli väga võimas šõu, kus osales 150 näitlejat, elevant ning kasutati hulgaliselt valguse ja heli eriefekte. Ehkki piletihind oli Tai kohta küllaltki krõbe umbes 45 Austraalia dollarit, algas inimeste meelelahutamine juba kell kuus õhtul ning programm kestis kella poole kümneni. Triinule meeldis etendus niivõrd, et ta oleks seda nõus ka järgmine päev uuesti vaatama minema.
P.s Etenduse alguses pidi publikum püsti tõusma ning jälgima paari minutilist oodi Tai kuningale. Sarnane traditsioon pidavat toimuma ka iga kinoseansi eel ning uskuge või mitte, see ei ole pealesurutud isikukultus. Tai rahvas tõesti jumaldab oma kuningat, kuid sellest kirjutan vast pikemalt mõni teine kord.
Ehkki linnas puudub pilvelõhkujate jalamile kontsentreeritud kesklinn, võib Bangkokis igal sammul tunnetada kuue miljoni elanikuga metropolis viibimist. Kesklinnas on kaubanduskeskus-kaubanduskeskuse küljes kinni, hiinalinnas otsatud bazaarid, kus võib kahe kvartali jagu ringi jalutada ning ikka avastada, et oled endiselt kangaste ja õmblustööde osakonnas. Umbes veresoonena läbivad linna suured magistraalid, mille äärtes tüütud tuk-tuki ja taksojuhid lakkamatult hüüavad - „Hello mister, Hello madam – where are you going – tuk-tuk?“
Bangkoki ei tee siiski eriliseks kaootiline liiklus ja rohked ostlemise kohad, vaid üle 300 pühamu, mis õhkuvad riigi ja rahva rikast ajalugu. Tai budistidele kõige tähtsam tempel on Wat Phra Kaew , kus asub smaragdroheline Buddha kuju, mis on valmistatud monoliitsest nefriidi kivist. Kuju omandamiseks on kuningad algatanud sõdu ning ikoon pärineb legendi järgi Indiast, kuid erinevad vallutuskäigud on viinud teda Kambodžasse, Laosesse ning lõpuks 1778 aastal Bangkoki kesklinnas asuvasse pühamusse.Käisime vaatamas ka Tai suurimat lamavat Buddha kuju Wat Pho'd, mis on 46meetrit pikk ja 15meetrit kõrge. Buddhasid leidub Tais väga paljudes erinevates asendites – seisvad, lamavad, istuvad, mediteerivad ning nad kõik sümboliseerivad erinevaid tähendusi. Juba kuju käe või jala erinev asend omab uut tähendust.
Bangkokis templitesse minek osutus omaette katsumuseks, kuna pidevalt tulid isehakanud „giidid“meile rääkima, et tempel on suletud või suletakse kohe, või toimub seal tseremoonia, mille tõttu ei saa sisse. Loomulikult oli kõik see jutt üks suur vale ja kohalikud üritasid meid pühamude külastuse asemel oma ostupiirkondadesse meelitada. Kolm nädalat Malaisias ja Tais on meid juba piisavalt õpetanud, et kohalikke tuleb ignoreerida ja nende pajatatud lugudel on alati kusagil konks sees.
Templite kõrval oli meie Bangkoki külastuse säravaimaks hetkeks Siiam Niramit teatri külastamine. Tai riigi ja rahva kujunemist käsitlev lavastus oli väga võimas šõu, kus osales 150 näitlejat, elevant ning kasutati hulgaliselt valguse ja heli eriefekte. Ehkki piletihind oli Tai kohta küllaltki krõbe umbes 45 Austraalia dollarit, algas inimeste meelelahutamine juba kell kuus õhtul ning programm kestis kella poole kümneni. Triinule meeldis etendus niivõrd, et ta oleks seda nõus ka järgmine päev uuesti vaatama minema.
P.s Etenduse alguses pidi publikum püsti tõusma ning jälgima paari minutilist oodi Tai kuningale. Sarnane traditsioon pidavat toimuma ka iga kinoseansi eel ning uskuge või mitte, see ei ole pealesurutud isikukultus. Tai rahvas tõesti jumaldab oma kuningat, kuid sellest kirjutan vast pikemalt mõni teine kord.
6/15/11
Kullapalaviku mälumäng
Punktiseis pärast 10. vooru:Aardo 26
Kaur 25
Villu 24
Martin 18
Tarvo 17
Pets50 16
Siim 11
Heidi 11
Ott 6
James Bondi radadel – Phang Nga
Asendasime Cook'i Bond'ga ja jätkasime kaunite filmivõttepaikade külastamist, suundudes Phang Nga'sse, mille rahvuspargis asub Khao Ping Kan saar. Turistidele on see tuntud kui James Bondi saar, kus asus filmi The Man With a Golden Gun üks võtteplatsidest. Põhiline atraktsioon ongi saarel asuv veest 20m kõrgusele tõusev kivi Ko Tapu, mis ei erine oluliselt teistest ümbritsevatest kivirahkudest, kuid mis meelitab isegi vihmahooajal rahvusparki sadu turiste päevas.
Phang Nga rahvuspargis asub hiiglaslik mangroovmets, mida läbib harudeks jagunenud jõgi, mis lõpuks suubub Andamani merre. Mangroovid on rannikule väga kasulikud puud, kuna oma üliharunenud, ämblikuvõrkku meenutava juurestikuga kaitsevad kallast tsunaamide, maalihete ja erosiooni eest. Meie tuur viis tiheda mangroovmetsa vahelisele jõele pisikese kalapaadiga sõitma, mis tekitas tunde, nagu sõidaks läbi Amažoonase vihmametsa. Viimast võrdlust kinnitas veelgi ligi meetrise sisaliku nägemine, kes meie eest veest kaldale põgenes. Kuna suuremad kruiisilaevad metsa vahele sõitma ei mahu, saime hommikuses vaikuses mangroovimetsa näol nautida kauni Tai looduse võluvaid eripärasid.
Üheks retke suurimaks eripäraks oli mangroovimetsa kõrvale, keset lahte asuva üksiku kivikalju juurde rajatud, tsivilisatsioonist eraldatud moslemite kalurikülake. Üle saja aasta vanuse asula räämas majad meenutasid agulit, mis oli kõrgete vaiade abil ehitatud vee peale ning kus kohalikud tegelesid põhiliselt kalade ja krabide püüdmisega. Nagu kogu Taimaa on tänapäeval suur turimsimagnet, mis ahmib sellega kaasnevat rahavoolu, mõtlemata kohalikke looduskaunite paikade säilitamisele, oli ka kaluriküla muudetud osaliselt vaatamisväärsuseks, kus saab osta laias valikus Tai suveniire ja süüa kohalikkes mereanni restoranides.Ko Samui: ahistav Happy Hour
Phang Nga rahvuspargist ja Andamani mere äärest suundusime Tai idarannikule Koh Samui saarele. Samui on Tai suuruselt kolmas saar, kus elab ca 40 000 inimest. Emotsioonide põhjal tundub, et enamus kohalikest tegeleb välismaalt raha välja meelitamisega ehk turismiga. Klientide saamise nimel muutub must kauplejate sõnul valgeks ning päeva jooksul vähemalt kümnendat tiiru tegev kaupmees hüüab ikka rõõmsalt: „Happy-hour – happy hour!“Praamilt randa maha astudes haaras meid momentaalselt enda juurde aktiivne taksojuht, kes ilma küsimata näitas autot millega 400 bahti eest randa saaksime. Eelnevalt olime uurinud, et hinnad võiks jääda 200 bahti piiresse ja tegime suuri silmi, kui taksojuhi hinnapakkumist kuulsime. Taksojuhi sõnul muud võimalust rannakülasse saada ei olnud ning kuna kilomeetreid kuurortisse pidavat ka olema koguni veerandsada, siis 400 tai veeringut pidavat olema õiglane tasu. Olime siiski skeptilised, ning jõudsime jalutada vaid mõnisada meetrit kui taksojuhid hakkasid üksteise võidu hindu alandama. Ehk Samuile minejad – ärge võtke sadamast taksot!
Samui rand on kristallselge helesinise veega ja valge 6km pikkuse rannaribaga. Kuumale ilmale ei leidnud jahutust isegi merest, kuna vesi oli vannisoe, kohati lausa liiga kuum. Hommikujooks mere ääres, rannatoolis kookospähklist piima joomine, homse pärast mitte muretsemine – täiuslik puhkus puhkusest.
Kuna saar on nii suur, leiab igaüks sealt meelepärase tegevuse. Kui rannas päevitamisest põsed juba õhetavalt punased, leiab varju vihmametsadest ja koskedest. Austraalias olid kosed vaid kaugelt imetlemiseks, kuid siin saab mööda kive ronida kose otsa ja nautida läbi puude kauneid vaateid ümbritsevatele saartele ja lahesoppidele. Ronimine võib osutuda ka ohtlikuks, kuna valitsevad Taile omased olematud ohutusnõudes. Märgadel kividel libisedes leidsin end sekundiga vööst saati jääkülmas mägiojakeses. Õnneks pääsesin vaid ehmatuse ja mõnusa jahutusega tulikuumale troopikakliimale.
6/7/11
Mälumäng jätkub Aasia küsimustega
Jõudu Vastamisel!
Punktiseis IX vooru järel on järgmine:
Nimi Kokku
Aardo 23
Kaur 22
Villu 21
Martin 15
Tarvo 14
Pets50 14
Siim 11
Heidi 8
Ott 6
Viktoria 3
Timo 2
Catlyn 2
Ruth Maria2
Lauri 2
Kaarel 2
Teisel katsel Taisse – Ko Phi Phi lugu
Eesti välisministeeriumi andmetel on Eesti passiga inimesel võimalik Taisse maad mööda sisenedes vormistada 15 päevane turismiviisa piiripunktis. Kahjuks ei olnud ministeeriumi kodulehel täpsustatud, et turismiviisat saab piiril vormistada vaid Malaisia lääneosas ning nii me möödunud kolmapäeval seisimegi Malaisia idakalda (Rantau Panjang – Sungai Kolok) piiripunktis küsimusega - Now What?Piiripunktis nõutult viisata seismist oleks saanud vältida kui me oleks 40 kilomeetrit piirist eemal asuvas Kota Bharu Tai saatkonnas vormistanud 60 päeva turismiviisa, mis oleks meie kahjuks võtnud kaks päeva vormistamiseks aega. Järgmisel päeval võtsime siis ka meie sammud Tai saatkonna poole, kus selgus et saabuvate riigipühade tõttu saaksime viisa minimaalselt nelja päeva pärast. Kota Bharus, mis on justkui kõigi Eesti depressiivsete väikelinnade ema, me nelja päeva küll raisata ei tahtnud ning otsustasime võtta teist korda ööbussi ning sõita Malaisia läänekaldale piiri ületama.
Ko Phi Phi
Takso-Buss-Buss-Takso-mikrobuss-mikrobuss-kaubik-laev ja jõudsimegi Malaisia Kota Bharust ühele maailma ilusaimale rannale Ko Phi Phi'le Taimaal. Phi Phi on jõudnud oma maalilise rannaga miljonite inimeste südametesse ning seda läbi filmi „The Beach“ võtteplatsiks olemisele. Leonardo DiCaprio jälgedes käisime ka mõniaeg hiljem Phuketis OnOn hotellis, kus samuti filmiti „The Beach“i jaoks stseene.
Phi Phi on väike saareke tuntuma rannakuurorti Phuketi varjus, mis aga oma ilus kindlasti Phuketi randadele alla ei jää. Külastasime saart vihmahooajal, kuid meie õnneks sadas vaid ööseti ja päeval lõõmas taevas kuum päike. Boonusena oli saarel halva hooaja tõttu vähem turiste ja saime rahus paradiisisaart nautida. Turiste oli siiski küllaltki palju ja laevad ülekoormatud, mistõttu ei taha ette kujutadagi, kui ülerahvastatud on väike saareke turismihooajal.
Vahelduseks päevitamisele ja suplemisele võtsime laevakruiisi, kus viidi meid saare ümbruskonnaga tutvuma – külastasime teleekraanilt tuntud kurikuulsaid randu, sõbrustasime metsikute ahvikestega ja ujusime kaljude vahel helesinistes laguunides. Kruiis oli fantastiline ning viibisime keskkonnas, millest Eestis olles ainult unistanud olime ning paikades, millest unistada ei osanudki.
Laevakruiisil oli huvitav on võrrelda Tai ja Austraalia ühiskonna arusaamu inimeste ohutusest. Blogis oleme varemgi kirjutanud ülehoolitsevast Austraalias, kus sõjaväes ei tohi iseseisvalt isegi kätekõverdusi teha kuna kardetakse sõduri viga saamist ja armee kohtusse kaebamist. Lisaks peab igalpool peab allkirjaga kinnitama, et vastutan ise oma ohutuse eest ning kui sellest ei piisa, siis valvab igat ohtlikumat sammu väljaõpetatud personal..Tais seevastu sõitsid ülerahvastatud paatidega väikesed poisid ning selleks, et saarele jõuda pidime hüppama paadilt maha, ujuma lainetest ja kividest hoolimata kalju äärde, kus ootas meid võrkredel, millest pidi üles ronima. Kõik justkui seikluspargis, kuid ilma igasuguste turvaköiteta rääkimata küsimusest kas te ujuda oskate:)
Subscribe to:
Posts (Atom)