Seljakotid selga.. parampapapapaa...

Uus-Meremaalt jõudsime möödunud teisipäeval Brisbane'i. Lennujaamast väljudes tundsime koheselt, et nüüd algab meie jaoks suvi. Termomeetrid küündisid 35 kraadini ning õhus valitses niiskus, mida viimati tundsime septembris Shanghais. Üle 30-kraadine palavus kestis veel järgmised kolm päeva ning troopiline kliima on meile seda erilisem, et Austraalias algas juba sügis ja ikka valitseb kuumus, mida Eestis kohtab vaid üksikuid päevi aastas.

Üldiselt on Brisbane nooruslik ja tudengirohke linn, mida läbib suur ja käänuline jõgi. Ookeani lähedusele vaatamata puudub siin korralik rand. Suvitamiseks tuleb sõita Gold Coasti või Sunshine Coasti, mis asuvad ca 100km kaugusel, kuid on ühistranspordi abil kergesti ligipääsetavad. Miinuseks on aga ühistranspordi kulukus, kuna puuduvad päeva-, nädala- ja kuupiletid ning üksikpilet on üsnagi kallis. Peaaegu alati ühistransporti kasutades oleme kokku puutunud piletikontrolöridega, niiet ilma piletita kindlasti sõita ei julge.

Enne Brisbane'i tulekut rõhutasid Melbourne'i kolleegid, et alles Queenslandis kohtame tõelisi australlasi. Ei mõtle siinkohal aborigeene, vaid eelkõige siiraid ja vahetuid inimesi, kellele meeldib lobiseda ja kes ei torma Melbourne'i ja Sydney kombel peatänavatel. Juba esimestel tundidel kogesimegi Queenslandi inimeste toredust ja lahkust, mille ehedaks näiteks oli kohaliku naise otsus, meid raudteejaamast autoga hostelisse sõidutada. Tal hakkas kahju, kuna meil olid nii suured pagasid ja täpselt ei teadnud kuhu läheme. Inimeste siiruse ja vahetusega puutub Queenslandis kokku igapäevaselt. Poodides on tavaline, kui poemüüja küsib „How are you?“ mitte pelgalt viisaksusest, vaid siirast huvist kuidas sul läheb ja kust pärit oled. Kliendi ja müüja vestlus võib kesta minuteid hoolimata üha pikenevast kassajärjekorrast.

Kuna hostel, kuhu me esimesteks päevadeks maabusime, oli ääretult närune (magasime põhimõtteliselt möbleeritud garaažis), oli meie esmaseks prioriteediks uue kodu leidmine. Ehkki läksime väikese riski peale, kuna korteri üürimine tähendab vähemalt kuuks ajaks Brisbane'i jäämist. Teadmata kas töökoha linnas leiame, sai juba kolmandal päeval meie uueks koduks kesklinnast 15 minuti jalutuskäigu kaugusel asuv mõnus kolmetoaline korter. Eluruume jagame seekord Hispaania-Kuuba abielupaariga, kes õpivad algtasemel inglise keelt, mistõttu meie omavahelised vestlused on küllaltki primitiivsel tasandil. Samas oleme endale seadnud eesmärgi, et enne kui Brisbane'ist lahkume, võiksime osata 200-300 sõna hispaania keeles.

Kodu leitud - algasid meie tööotsingud. Ehkki Brisbane on kahe miljoni elanikuga suurlinn, on tööd siin leida märgatavalt raskem kui Melbournes. Põhjuseks võib olla möödunud üleujutused, mis laastasid farme ning enamus backpackeritest on koondunud linnadesse. Lisaks algas ka sügis ja turismihooaeg on vaibumas, mis jällegi vähendab töökohtade arvu. Oleme eesmärgiks seadnud, et kui reedeks tööd pole saanud, kolime mujale - kuhu, seda veel ei oska öelda, ehk nüüd algabki ränduri elu.

Seega... "Seljakotid selga.. parampapapaa.. koju jäägu tsumadan.."