Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

3/22/11

Justkui National Geographic'u ajakirjas

Aastal 1769 jõudis James Cook oma kuulsaimal merereisil ka Uus-Meremaani. Enne mandrile jõudmist silmas ta horisondil väikest saart, mis oli pidevalt valge pilvega kaetud ning nimetas saare White Island'iks (Valgeks Saareks). Cook saarele ei astunud ning ei saanudki teada, et tegemist on vulkaaniga, see-eest jõudsime mõne päeva eest saarele meie ning nägime esimest korda elus aktiivset vulkaanikraatrit.

Valgele saarele jõudmiseks pidime võtma spetsiaalse kruiisi Whakatanest, mis asub riigi kirde osas, Vaikse ookeani kaldal. Aktiivsele vulkaanile minek tekitas esmalt ärevust. Seismiline aktiivsus on aga olnud stabiilne alates viimasest, 2001 aasta vulkaanipurskest, mistõttu saar on atraktiivne ja senini ohutu turismimagnet. Sihtpunkti jõudes ulatati kõigile kohustuslikud kiivrid ning respiraatorid. Esmalt küll mõtlesime, et gaasimaskid on järjekordne näide heaoluühiskonna liigsest muretsemisest juhuks kui vulkaan purskama peaks hakkama. Tossavate järvede juures selgus respiraatorite jaotamise tõeline vajadus. Nimelt oli õhk tihke gaasidest, tahmast ja aurust, mis ajas kurgu kähedaks ja pani inimesed köhima.

Lisaks keevatele järvesilmadele ning mäe sisemusest väljuvatele ülikuumadele aurujugadele, mis meenutasid ööklubides meeleolu loovaid tossupuhureid, vaimustas meid vulkaani maastiku värvikirevus. Terve saar oli kolla-valge-puna-lilla-kirju ning iga värv esindas ühte Mendelejevi tabeli elementi, mida vulkaan ohtralt toodab. Kollane oli kõige enam levinuim värv ning esindab sulfaati, mida kasutatakse ravimiste valmistamisel. Punane oli rauamaagi värv, magneesium andis maastikule lillaka tooni ning valge oli sool, mida samuti leidus lademetes. Maapõue rikkustest tulenevalt on Valge saar olnud läbi aegade kaevandajate huviorbiidis, kuid ootamatud vulkaanipursked, maalihked ja juba kahe meetri sügavusel leviv 200 kraadine aur ei võimaldanud saart maavarade saamise eesmärkidel ära kasutada.

Valge saare külaskäigu üks eredamad hetki oli tagasiteel mandrile. Äkitselt ilmusid veepiirile sajad delfiinid, kes hüpeldes kihutasid meie poole ning hakkasid mängeldes jahiga võidu ujuma. Meid valdas fantastiline tunne nähes kahe meetri kauguselt delfiini parvesid ning tekkis soov hüpata üle parda kristallselgesse vette delfiinidega ujuma. Vette hüppamise kihku vähendas mõne ajapärast turistide seas tekkinud elevus, mille põhjustas jahiga kaasa ujuv vasarpea hai. Kiskja loomulikult meile ohtu ei kujutanud, kuid põnev oli jälgida filmidest tuttava kolmnurkse uime tegevust. Lisaks kahe vasarpea hai nägemisele kohtasime tagasiteel suurt kahe-kolme meetrist raid. Väga imeline oli veeta päeva keskkonnas, mida lapsest saati harjunud nägema ainult National Geographicu dokumentaalidest.

2 comments:

  1. Kas see delfiinidega pilt on ka teie tehtud? Nii sinine vesi on?
    Ma kadestan täiega :)

    ReplyDelete
  2. See pilt on tõesti meie tehtud. Tunduks justkui basseinis tehtud foto, kuid olime siiski keset ookeani:)

    ReplyDelete