Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

3/29/11

Purskav, tossav ja haisev, kuid kaunis Uus-Meremaa

Kuigi nädal on juba Uus-Meremaa reisist möödas, teeme siiski väikse ülevaate puhkuse teisest poolest.

Kui meie reisi esimesi päevi iseloomustasid helesinised mereveed ja valged liivarannad, siis Uus-Meremaa puhkuse teist poolt iseloomustasid suitsevad kraatrid, purskavad keisrid ja võimsad vulkaanikoonused.


Valge saare külastuse järel võtsime suuna sisemaale Rotorua'sse, kus teadsime olevat Uus-Meremaa kõige aktiivsem maakoor, ehk piirkond, kus kõige enam tossab, purskab ja variseb. Piirkond nägi välja kui kuumaastik ning erines Valgest saarest veelgi suuremate kraatrite ning värvikirevuse poolest.

Loodus on ikka väga võimas, kuid vahepeal ka väga haisev. Kui valgel saarel jagati meile haisu ja gaaside kaitseks respiraatoreid, siis Rotorua piirkonnas pidime leppima püsiva mädamuna haisuga ning eks paistab mitme pesukorraga, me selle leha riietelt maha saame.

Uus-Meremaa retke viimaste päevade kulminatsiooniks oli kindlasti 19,4 kilomeetrine rännak Tongario rahvuspargis üle 2200 meetri kõrguse vulkaanikoonuse. Matka reklaambrožüürid reklaamisid retke 8-9 tunnisena ning infopunktist teatati meile, et kõrgustes võib temperatuur langeda -2 kraadini. Seepärast valmistusimegi tõeliseks ekstreemsuseks ning ostsime rohkelt energiarikast näksimist ning kotti sai pakitud ka mitmed dressipluusid ja sokid, mida vajadusel saaks kinnastena kasutada:)

Rännak pilvede piirile ei olnud üldse füüsiliselt nii raske kui esialgselt pelgasime. Pärast paari järsemat ja väsitavamat tõusu, olime juba esimeste tundide jooksul jõudnud teekonna kõrgemaisse punkti – 1900 meetri kõrgusel asuva vulkaanikoonuse tippu. Kuna üleval oli küllaltki tuuline, külm ning nähtavus udu ja pilvede tõttu ca 20 meetrit, suundusime peagi alla tagasi. Teel avanesid meile imekaunid vaated vulkaanile, punasele kraatrile, helesinistele auravatele järvesilmadele ja mägistele taimkatteta maastikutele.

Tagasi alla viis meid 10km sabiilset langust, mis oli isegi väsitavam kui üles ronimine. 5,5 tunniga matkarada läbitud, valdas meid väsimus, valutavad jalad ja tühi kõht, kuid ka õilis rõõm olla tagasi
merepinnaga ühel tasemel.

Viimastel päevadel Uus-Meremaal ei olnud me ilmataadi poolt õnnistatud – ilm oli väga pilvine ja vihmane. Seetõttu külastasime Aucklandi ja selle ümbrust. Auckland meenutas veidi tudengilinna Tartut, kus noored erinevate ülikooli hoonete vahel ring tormavad ja pargipinkidel õpivad. Tekkis hea kodune tunne ja isegi igatsus juba ise ülikooli tagasi minna ja tudengielu nautida.

Uus-Meremaa on kindlasti üks looduskaunemaid riike maailmas ning 8 päeva ei ole seal reisimiseks piisav. Meid valdas justkui soomlaste tunne, kes tulevad rikkamast naaberriigist üle lahe šopama ja elumerelainetesse suplema. Hinnad olid numbriliselt üldjoontes samad mis Austraalias, kuid raha kurss on neljandiku võrra madalam. Seega Austraalias raha teenides on odav minna Uus-Meremaale reisile. Eestiga võrreldes oli kõik siiski aga küllaltki kallis.

No comments:

Post a Comment