Laose lasteaed

Ainuke sõna mida pärast Laosest lahkumist kohalikus keeles mäletame on Sabaidee. Seda tänu Laose lastele. Motorolleri või jalgrattaga bambusehüttidest külade vahel ringi sõites jooksid lapsed igast teisest hütist tänavale, et meile lehvitada ja Sabaidee hõigata. Rõõm oli laste näol ja sära silmis kui samaga vastasime.

Lapsi on Laoses tõesti massidena – igas majapidamises on mitu last, mistõttu on Laoses alla 14 aastasi 36,7% ja eakate protsent vaid 3,7! Kohalikud hakkavad lapsi saama väga noores vanuses. Tänavapildis nägime sageli, kuidas hinnatavalt 16-17 aastased kantseldavad väikelastega, ehk Laoses on normaalne kui alles lapsed lapsi saavad. Kurioossel kombel on ideaalseks laste arvuks peres viis ning kui kohalikelt küsida, miks just nii palju, siis vastatakse meile ehmatavalt, et osad surevad paraku ära. Väikeste laste suremisse suhtutakse emotsioonitult kui paratamatusse tõsiasja. Justkui looduslik valik, kus tugevamad jäävad ellu.

Ka laste kasvatamispoliitika on Laoses väga erinev võrreldes lääne ühiskonnaga. Kuigi lapsi on palju, pole näinud ühtegi ema käru või vankrit lükkamas. Lapsi kantakse süles või rätikutes, mistõttu õpivad nad ilmselt ka kiiremini iseseisvalt kõndima. Austraaliaga võrreldes on seis vastupidine – seal ei olnud imekspandav kui 5-6 aastaseid lapsi vanemad ringi kärutasid. Juba nii noorest saati algav vähene aktiivsus ja võimetus oma lihaseid kasutada on otsetee ülekaalule, mida Laoses ei eksisteeri, aga Austraalias üle mõistuse palju.

Kui Eestis kaasneb lapse saamisega lisaks rõõmule ka tihti majanduslikud probleemid, siis Laose muretus ühiskonnas järglase saamine rahakoti pihta niivõrd ei löö. Laose lapsed mähkmeid ei kanna ning vanematel pole vaja kulutada vankrite, turvatoolide ja kõrisevate värviliste mänguasjade peale. Laose lastel ei ole internetti, telefone, telerit, playstationit. Lapsed jooksevad õues karjamaadel ringi siiras naeratus näol.

Eelkõige nähakse uue lapse sünnil võimalusi. Põllumajanduslikus ühiskonnas on oluline, et peres oleks palju lapsi, kes aitavad juba väiksena kaasa põlluharimisel ja karjakasvatamisel ning lööksid kaasa „pereärides“. Tihitipeale on need just lapsed, kes teeääres mööduvatele turistidele ja kohalikele puuvilju ja maisi müüvad ning pererestoranides kliente teenindavad või nõusid pesevad. Igapäevane on vaatepilt, kus vaevu kooliealine laps juhib lehmakarja teekõrval.

Palju on lapsi, kes elavad suurematest linnadest eemal pisikestes külades ning pole kunagi oma külast väljaspool käinud. Nad elavad oma ühiskonnas teadmata mis on suured toidupoed, uhked majad ja autod, sätendavad reklaamtuled, liikluskeerised ja muu igapäevasele tsivilisatsioonile omane. Ehkki tundub nagu lapsed kasvaksid idüllilises ja muretus keskkonnas ei ole see riigi ja ühiskonna arengut silmas pidades jätkusuutlik. Tundmata mis asub väljaspool, on nad rahul oma eluga sellisena nagu ta on, neil puuduvad ambitsioonid pürgida edasi ja kõrgemale, kuna nad ei tea, et kuhugi on üldse võimalik edasi jõuda. Nii jääbki Laos tõenäoliselt veel pikaks ajaks vaeseks killustunud hõimudega agraarühiskonnaks.