Ehkki linnas puudub pilvelõhkujate jalamile kontsentreeritud kesklinn, võib Bangkokis igal sammul tunnetada kuue miljoni elanikuga metropolis viibimist. Kesklinnas on kaubanduskeskus-kaubanduskeskuse küljes kinni, hiinalinnas otsatud bazaarid, kus võib kahe kvartali jagu ringi jalutada ning ikka avastada, et oled endiselt kangaste ja õmblustööde osakonnas. Umbes veresoonena läbivad linna suured magistraalid, mille äärtes tüütud tuk-tuki ja taksojuhid lakkamatult hüüavad - „Hello mister, Hello madam – where are you going – tuk-tuk?“
Käisime vaatamas ka Tai suurimat lamavat Buddha kuju Wat Pho'd, mis on 46meetrit pikk ja 15meetrit kõrge. Buddhasid leidub Tais väga paljudes erinevates asendites – seisvad, lamavad, istuvad, mediteerivad ning nad kõik sümboliseerivad erinevaid tähendusi. Juba kuju käe või jala erinev asend omab uut tähendust.
Bangkokis templitesse minek osutus omaette katsumuseks, kuna pidevalt tulid isehakanud „giidid“meile rääkima, et tempel on suletud või suletakse kohe, või toimub seal tseremoonia, mille tõttu ei saa sisse. Loomulikult oli kõik see jutt üks suur vale ja kohalikud üritasid meid pühamude külastuse asemel oma ostupiirkondadesse meelitada. Kolm nädalat Malaisias ja Tais on meid juba piisavalt õpetanud, et kohalikke tuleb ignoreerida ja nende pajatatud lugudel on alati kusagil konks sees.
Templite kõrval oli meie Bangkoki külastuse säravaimaks hetkeks Siiam Niramit teatri külastamine. Tai riigi ja rahva kujunemist käsitlev lavastus oli väga võimas šõu, kus osales 150 näitlejat, elevant ning kasutati hulgaliselt valguse ja heli eriefekte. Ehkki piletihind oli Tai kohta küllaltki krõbe umbes 45 Austraalia dollarit, algas inimeste meelelahutamine juba kell kuus õhtul ning programm kestis kella poole kümneni. Triinule meeldis etendus niivõrd, et ta oleks seda nõus ka järgmine päev uuesti vaatama minema.
P.s Etenduse alguses pidi publikum püsti tõusma ning jälgima paari minutilist oodi Tai kuningale. Sarnane traditsioon pidavat toimuma ka iga kinoseansi eel ning uskuge või mitte, see ei ole pealesurutud isikukultus. Tai rahvas tõesti jumaldab oma kuningat, kuid sellest kirjutan vast pikemalt mõni teine kord.
No comments:
Post a Comment