Off we go

31. august, Helsinki-Shanghai

Lend 12,5 miljoni elanikuga Shanghaisse kestis ca 8 tundi. Jõudsime kohale hommikul kell 8. Ainukesena ei jõudnud kohale Priidu pagas, mis eri versioonide kohaselt jäi kas Helsingisse või oli siiski Shanghai lennujaamas kadunud. Viie tunnise ajavahega kohanemine oli üllatavalt lihtne, millele aitas kaasa öine lennugraafik.

Hiinas reisimiseks on vajalik viisa, mida meil polnud. Mingil moel aga leidsime end lennujaama reisijate vastuvõtu osas ja järgmisel hetkel juba bussil, mis sõitis Shanghai kesklinna. Õhk suurlinnas oli kohutav – lämbe, hapniku polnud ja lõhn ebameeldiv. Suure tõenäosusega tuli ebameeldiv lõhn selles, et sarnaselt Egipusega kastetakse Shanghais puid ja parke heitveega. Algul imestasime, et miks kõik inimesed vihmavarjudega ringi käivad, kuigi päike paistab ja sooja 35-40 kraadi. Pärast ca poole tunnist jalutuskäiku tundus vihmavari juba väga hea mõte, kuna kuumus oli meeletu ja päike kõrvetas. Eriti tundsime vihmavarjust puudust, kui järsult hakkas paduvihma sadama.

Muud tähelepanekud Shanghais – igal nurgal oli üks või mõni politseinikut, ülekaalulisust oli väga minimaalselt, pigem olid kõik väga kõhnad (seega kõik dieeditajad riisi sööma!), ka rasedaid oli linnapildis vaid mõni üksik, ilmselt Hiina karmi perepoliitika tõttu.

Tagasi lennujaamas Melbourne'i lendu oodates oli delay ca 3 tundi, mille sisustasime tasuta wifi ja täringumängudega. Vaba meedia ei ole Hiinas ilmselgelt tuntud väljend – keelatud olid mitmed Interneti aadressid nagu google, facebook, blogspot ja samuti skype.