Jõudsime väikesse Brisbane'i äärelinna Caboolture'sse. Kokkuleppe ja töökuulutuse kohaselt pidime maksma kahe nädala elamisrendi ette ja saama 18$ tunnipalgaga ananassikorjajateks. Käisime juba potentsiaalseid elamispindu vaatamas, mis meenutasid pigem garaažibokse kui kohta, mida oleksime valmis koduks nimetama. Ühes presenteeritavas „urkas“ kohtasime meeleheitel backpackerit, kes soovitas meil esimesel võimalusel põgeneda. Hilisemal selgitusel tuli välja, et tegemist on täieliku pettusega. Töö vahendaja kasseerib ettemaksuna kahe nädala rendi (120-150$ nädalas inimese kohta), aga tööd vastu ei organiseeri. Kohapeal oli palju backpackereid, kes olid heas usus raha ära maksnud ja nüüd elavad väikeses äärelinnas otsides uut tööd. Plagesime kiiremas korras sealt minema ja leidsime endale pelgupaiga kohalikus McDonalds'is. Mõtlesime nukralt, mis meist saab ja kuhu minna...
Poole tunni pärast helistas Priidu telefon. Suurest hirmust ei julgenud telefonigi vastu võtta, kuna eeldasime, et helistab vihane töö vahendaja, kes oli äsja meie näol ca 600$ ilma jäänud. Kõnele järgnud sõnum tõstis meie meeled seevastu lakke, kuna pakuti suurepärast hästitasustatavat tööd puuvilla istanduses, kuhu võtame suuna esmaspäeval. Kuna tööd vahendab suurfirma ja olemas ka Priidu sõbra Tarvo soovitus, oleme selle töö suhtes väga optimistlikud.
No comments:
Post a Comment