Täiuslik nädalavahetus

Alustame väikeste vabandustega meie blogi kallite lugejate ees, et oleme viimasel ajal vähe uudiseid edastanud. Eelkõige kimbutab meid aja nappus ning pärast väsitavaid tööpäevi ei ole mahti arvuti taha istuma tulla, vaid tahaks puhata ning üheskoos midagi toredat teha. Siiski on teile paljust jutustada ning seekordse ajaveebi postituse pühendame möödunud nädalvahetusele, mida saaks võtta kokku kahe sõnaga – lihtsalt täiuslik!

Jõulukuu esimest nädalavahetust ootasime kaua. Üle kahe kuu saime Triinuga terve nädalavahetuse vabaks ning otsustasime kaheks päevaks põgeneda Melbourne'i linnakärast ning suunduda Great Ocean Road'ile. Rentisime kaheks päevaks 114 dollari eest auto ning broneerisime 70 dollari eest hosteli toa Apollo Bays ja teekond võis alata.

Esimeseks märkimisväärseimaks peatuskohaks oli Torquay lähedane rand, kus leidsime eest surfarid, valge liivaranna ning mõnusad lained. Lained olid piisavalt suured ja vesi küllaltki jahe, et ujuma ei julgenud minna. Üldiselt olengi mõtlema hakanud, et australlased on niivõrd head ujujad mitte selle pärast, et neid ümbritseb ookean, vaid seetõttu, et ookeani asemel ujutakse väikesest peale linna basseinides, mida leidub siin igas linnaosas vähemalt kaks.

Maaliline kosk ja esimene känguru
Pooleteisest tunnist rannas piisas, et näod ja turja punaseks saada, mistõttu otsustasime edasi sõita ning pärast väikest peatust mereäärses Lorne linnakeses jõudsime Erskine koseni. See on kindlasti üks looduslikult kauneim paik mida me silmad eales näinud. Erskine kosk asub Otway rahvuspargis ning on ümbritsetud vihmametsa ja eksootiliste taimedega. Kristallselges vees ujusid kalad, puude vahel lendasid papagoid ning õhus olev niiskus ja taimede lõhn tekitasid tunde nagu viibiksime suures botaanikaaias. Raske on leida sõnu mis kirjeldaksid nähtut, kuid ehk aitavad järgmised pildid meie emotsioone edasi anda. Vihmametsas käiku kroonis tagasiteel esimese loodusliku känguru nägemine, keda kahjuks pildile ei õnnestunud korralikult saada.

Õhtu saabudes võtsime suuna ööbimispaika Apollo Baysse, kuhu oli veel jäänud 47 kilomeetrit, kuid erinevate peatuste ja kitsaste-käänuliste kaljupealsete teede tõttu võttis sihtpunkti jõudmine ligi neli tundi. Tore laupäev sai suurepärase punkti mullivanniga, mille üllatuslikult leidsime hosteli vannitoast.

Elu postkaardil
Nautides idüllilist vaadet pilvedesse mattunud mäetippudest ning õhus tiirutavatest papagoidest algas meie teine reisipäev hommikuteega hosteli terassil ning hommikusöögiga ookeani kaldal.

Kui esimesel päeval nägime esimest korda “looduslikult” kängurut, siis teise päeva eesmärgiks seadsime kohtumise koaaladega. Sihtpunktiks võtsime Cape Otway poolsaare tipu, kus pidavat koaalasid nägema ning pettuma ei pidanud meiegi. Koaalasid, kes turnisid või magasid puude otsas, oli seal tõesti sadades. Kuigi tegemist on väga armaste loomadega, on nad kahjuks suhteliselt igavad, kuna 75 protsenti ajast eelistavad need loomakesed magada.

Koaalad nähtud, otsustasime peateelt kõrvale põigata ning teha väikese rannapeatuse. Suundusime Johanna randa, mis oli tõeline unelmate rand. 200 meetrit valget liivariba, mida mandri poolt piiravad kõrged kaljud ning ookeanil võimsad kahe-kolme meetrised lained, mille alla ei tahaks küll jääda. Rannas ei olnud ühtegi teist hingelist ning sõnad ei ole kogetud emotsiooni kirjeldamiseks lihtsalt piisavad.

Jätkasime reisi Kaheteistkümne Apostli suunas ning tegime järgmise vahepeatuse Otway rahvuspargis, kus saime nautida jalutuskäiku 30 meetri kõrgusel vihmametsa kohal. 500 meetri pikkune jalutuskäik oli küll tore ajaveetmine, kuid võrreldes eelmise päeva jalutuskäiguga metsikus vihmametsas ei pakkunud kõrgustes jalutamine nii võimsaid emotsioone kui lootsime.

Kõrgustest alla tulnud, aitas meile vihmametsadest ning soovisime taas näha päikesevalgust ja merevett. Pärast kahetunnist sõitu väga kitsastel ja kurvilistel teedel, kus kiiruspiiranguteks kurvides oli 20 km/h, jõudsimegi kaheteistkümne apostlini. Liivakivi apostleid on tänaseks järele jäänud kaheksa ning on kindlasti üheks kohustuslikus vaatamisväärsuseks Austraaliat külastavatele turistidele. Apostlite kujunemine ja lagunemine loob hirmuäratava pildi ookeani, lainete ja looduse võimsusest. Ehkki kõik apostlid on lagunemisele määratud, ei jäta lained kaljusid lõhkumast ning uued apostlid on mandrist varsti eraldumas.

Nagu väsivad apostlid, väsisime meiegi apostlite nägemisega ning otsustasime keerata auto esituled kiirtee poole ning sõita koju. Ehkki tegemist oli vaid kahe päevase puhkusega, võin nimetada seda elu parimaks puhkuseks ning kindlasti oli see vaid Austraalia reisikeste alguseks.