Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

12/18/10

Enne töö, siis lõbu - lõbust

Viimastel nädalatel oleme vähendanud oma töökoormust ning saanud õhtuti rohkem meelt lahutada. Möödunud esmaspäeval oli Amigo jõulupidu, kus saime palju süüa-, juua ja tantsida. Triinuga oleme harjunud, et jõulude ajal pannakse ilusamad riided selga, kuid pidulikes rõivastes peole jõudes avastasime, et 99% töötajatest on jõulupeole ilmunud plätude ja „randa mineku“ riietusega. Kui jõuluehted ja plastikust kuused välja jätta, siis sarnanevad Austraalia jõulud pigem Eesti jaanipäeva kui meie jõulukuu pühadega.
 
Kolmapäeval tundsin üle pika aja toredat Tartu elu maitset. Nimelt on kahel viimasel kolmapäeval vihma tõttu ära jäänud võrkpalliturniir ning tiimikaaslased otsustasid korraldada veini-, ja juustuõhtu, millele omalt poolt lisasime Kataani Asutajate lauamängu. Tore oli üle pika aja kellelegi külla minna, veeta lõbusalt paar tundi lauamängu ja sõprade seltsis.
 
Nädal aega Melbournes töötamist ja linnakäras viibimist on vahel väsitav, mistõttu otsustasime töökaaslasega linnavalitsuest sõita pühapäeval linnast välja ning külastada viinamarjaistandusi ning veinikeldreid. Meile oli see Triinuga esimeseks korraks näha suuri viinamarjaistandusi ning lisaks saime proovida erinevaid veinimarke, mida kalli hinna tõttu ei söendanud siiski koju osta. Veinikeldrite külastamisest oli Triin juba varemgi mõelnud ja nüüd õnnestus neid külastada veel kohalike ’giidide’ juhtimisel.
 
Kogu eeltoodud meelelahutuse kõrval ei ole me ära unustanud tervislikke eluviise.Triin käib kord nädalas töökaaslastega tantsulises fitness treeningus zumbas ning lisaks üritame mõlemad vähemalt paar korda nädalas ümber botaanikaaia mõned jooksuringid teha. Mis võrkpalli puutub, siis kolmapäeval oli finaalturniir, mille ülekaalukalt ära võitsime. Kui turniiri esimestel etappidel pidime ka mõningaid kaotusi tunnistama, siis hooaja arenedes muutusid emb-kumb vastased nõrgemaks või meie tugevamaks ning finaalturniiri neljast kahe geimilisest mängust ei pidanud me loovutama geimigi. Ehkki harrastajate taseme juures on kõige tähtsam seltskondlik ajaveetmine, olid võidu puhul päris korralikud auhinnad. Väikesele nännile lisaks saame personaalsed nimedega võrkpallisärgid, kuid peamisena graveeritakse meie nimed karikale, mis seisab praegu ja loodetavasti igavesti St Kilda ranna ühe suurima restorani riiulil ning restorani külastades on mulle granteeritud tasuta joogipoolis.

No comments:

Post a Comment