Mullivann ja aurusaun ehk näpud nagu rosinad

Pärast pikka ja rasket töönädalat vajasid meie kurnatud lihased lõdvestust, vaim värskendust ja keha lõõgastust. Kuna ilm oli külm ja tuuline otsustasime külastada St Kilda Sea Baths'i, mis on nagu väike veekeskus, kus saab ujuda ja auru-aroomisauna nautida. Veekeskus asub St Kilda rannas, kus sai ise soojas basseinis mõnuledes nautida maalilisi vaateid tormisele lahele.

St Kilda Sea Baths'is kasutatakse basseinides merevett, mida puhastatakse ja soojendatakse sobiva temperatuurini. Räägitakse küll, et mereveel on terapeutilised mõjud, kuid ujuda selles vees meie ei kannatanud, kuna see oli niiii soolane, et silmad kipitasid jubedalt. Kohalikud loomulikult teadsid seda eelnevalt ja kasutasid ujumisprille. Seetõttu otsustasime veeta enamus aega mullivannis, kus veetemperatuur oli mõnusad 38 kraadi.

Sauna paraku ei saa võrrelda eesti saunadega. Harjumuspärases aurusaunas peaks olema nii palju auru, et oma ninagi oleks raske üles leida. Siin saunas oli aga aur ainult aimatav ja temperatuurgi ca 50 kraadi.

Vägagi ahvatlev oli meie jaoks aga võimalus hüppata otse soojast basseinist külmadesse merelainetesse. Karastatud eestlastena ei saanud me seda võimalus kasutamata jätta. Tunne oli väga värskendav, kuid veelgi mõnusam oli külmast mereveest sooja basseini tagasi minna.

Jurjevist - Australiasse mälumäng

I love Sundays

Pühapäevad on kujunenud päevadeks, mis on nii minul kui Priidul alati vabad ja saab midagi toredat ette võtta. Sel pühapäeval jätkasime oma väikseid reisikesi Victooria osariigis. Algselt oli meil uhke plaan sõita Geelong'i, mis on suuruselt teine linn Victooria osariigis ja asub umbes 1h kaugusel Melbourne'ist. Olime juba rongijaamas, kui otsustasime, et sõidame hoopis Sorrentosse. Hüppasimegi siis teise rongiliini peale ja asusime mööda mereäärt Sorrento poole sõitma. Loodus ja merevaated on Melbourne'i ümbruses vapustavalt kaunid. Kui rong peatus pisikese kohas nimega Bonbeach, otsustasime täiesti spontaanselt, et lähme seal maha. Meri oli seal uskumatult helesinine ja rand mõnusalt vaikne, mitte ülerahvastatud nagu suviti Pärnus. Rannaribal olid jällegi kahtlased molluskid, ei julge vist siin merre ujuma minnagi.

Tegime Bonbeachi mõnusa pikniku ja suundusime edasi Frankstonisse, kus läheb buss edasi Sorrentosse. Kuna bussini oli tunnike aega, suundusime randa. Ka seal oli niivõrd kaunis loodus ja rannariba, otsustasime et veedame oma päeva hoopis seal. Niipalju siis esialgsetes plaanidest sõita Geelongi. Järgmine kord ei hakka plaane tegemagi, istume rongi peale ja vaatame kus oleks mõnus koht päeva veetmiseks.

Õhtul käisime Priidu töökohas Amigos nacho'sid söömas ja peale seda suundusime Priidu malaisialasest töökaaslasega Hispaania festivali raames toimuvale salsa peole. Väga mõnus oli salsa rütmide saatel tantsida ja keerutada. Ladina tantsuoskusega jäime aga paljudest kõvasti alla. Uskumatu ikka kui kiirelt lõunamaa rahvad suutsid salsat tantsides oma jalgu liigutada. Seega otsustasime, et kohe kui Eesti tagasi tuleme, lähme tantsutrenni.

„Tunned tüdimust Eesti sügisest ja eesootavast talvest? Soovid saavutada suvist jumet ja tunda ennast puhanu ja värskena? Unustage solaariumid ja isepäevitavad kreemid. Melbourne'i kuumad rannad ootavad Sind ning seda vaid 18 tunnise lennu kaugusel!“

... Umbes nii võiks kõlada reklaam suvisele Melbourne'ile. Täna oli meil esimene rannapäev ning piisas kahest tunnist, et Triin saaks pruuniks ja mina väga punaseks. Ehkki Triin pidi õhtul tööle minema oli tänane rannapäev väga mõnus, mida kroonisid kuum liiv, rannavolle ning Triinu koduste poolt saadetud maiustused – suur suur aitäh:).

Viimastel nädalatel oleme blogisse vähem kirjutanud, kuna oleme mattunud töörutiini alla ning nädalas küündivad meie töötunnid kohati 57ni. Ehkki töötame tulevaste reiside ja seikluste hüvanguks, tahaks rohkem siinset sotsiaalset elu ka nautida. Selleks üritame natukenegi töötunde vähendada ja mõnusamalt aega veeta. Võimalusel olen saanud restoranis vähem vahetusi võtta ning Triinu restoranis tulevad osad ettekandjad puhkustelt tagasi ning arvatavasti ka temal tunnid vähenevad ja saame rohkem aega lõõgastumisele kulutada.

Restoranitööst täielikult loobuda ei sooviks, kuna olen lubanud nende juures aasta lõpuni olla ning ka töötajad on juba sõpradeks muutunud. Kollektiiv restoranis on väga värvikirev, hoolimata Mehiko restoranist, ei tööta meil ühtegi Kesk- ja Lõuna-Ameeriklast ega ka ühtegi austraallast. Teenindav personal on pärit nii Kreekast, Malaisiast, Poolast kui ka Egiptusest ning köögiabilised on peamiselt Indiast.

Mis Indiast pärit inimesi puutub, siis nemad on heaks näiteks Melbourne'i erinevatest kultuuridest ja väärtustest. Triinu restoranis töötab köögiabilisena india noormees, kes on kihlatud india tüdrukuga, keda ta pole kunagi varem näinud. Tüdruku isa ja noormehe isa on head sõbrad ja seega sai asi otsustatud. Järgmisel aastal, kui ta tagasi Indiasse läheb, kohtuvad noored esimest korda ja toimuvad suured pulmad.

Ühesõnaga Melbourne on väga vahva linn, kus on võimalik, et linnavalitsuse transpordiosakonna iga-nädalasel koosolekul osalevad: eestlane, ukrainlane, iirlane, itaallane, indialane ning kaks austraallast:)

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Punktiseis pärast 10. vooru:
Sirts 17
Timo 17
Villu 17
Martin O 16
Aardo 15
Pets50 13
Kaur 13
Kati 11
D.Mant 7
Mr.A 5
L.A 5
Riho 5
Ervin 4
Ilmar 2
Mäger 2
A.J 1
Hanna 1
Heidi 1
Martin 1

Kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneks austraallast?

Kujutage riiki, kus elab kolm miljonit inimest, kellest iga viies on sündinud kusagil mujal. Neljakümne aastaga kasvab riigi elanike arv kaheksa miljonini, kuid apartheidi tulemusena väheneb välismaal sündinute osakaal kümne protsendini elanikkonnast. Tööjõu puuduse vähendamiseks otsustab riigi valitsus mõne aja möödudes leevendada immigratsioonipiiranguid. Loodetud väikesest lisatööjõust tööstuses, kasvab välja aga suur õnneotsijate sissevool. Järgneva kolmekümne aastaga siseneb riiki 7 miljonit uut elanikku ning riigi rahvaarv kahekordistub küündides 2009 aasta lõpuks 22 miljonini.

Just selline on lühidalt kirjeldus Austraalia rahvastiku kasvust 20. sajandil. Aastal 2010 on iga neljas rohelise saare elanik sündinud väljaspool Austraaliat. Ülejäänud 75 protsendist ligi pooltel on vähemalt üks vanem sündinud väljaspool Austraaliat. Ligi 90 protsendil Austraalia elanikest on Euroopa taust. Ainult 2,2 protsenti 2006. aasta rahvaloenduses osalenutest julgesid vastata, et neil ei ole juuri väljaspool Austraaliat.

Eeltoodud statistika võimendub veelgi Melbourne'i tänavatel, kuhu on kogunenud üle 230 eri rahvuse esindaja ning iga kolmas elanik ei ole sündinud Austraalias. Selle taustal olengi üha rohkem mõelnud, mis ühendab austraallasi rahvuseks ning kuidas üks riik suudab näiliselt edukalt hallata nii palju erinevaid kultuure-, väärtusi ning erinevate huvidega inimesi.

Austraallased ei ole kindlasti nii patriootlikud kui seda on ameeriklased, türklased või eestlased. Austraalia elanike ei ühenda sõjalised kaotused, revolutsioonid ega religioon. Lippe lehvitatakse harva ning sedagi eelkõige spordivõistlustele kaasa elades.

Ehhki austraallased kasutavad iga kolmanda lause lõpus väljendit “No Worries” tunnistavad nad, et muretu elustiil on üldjuhul möödanik ning 70ndate relikt, mis eksisteerib veel vaid „turismi osariigis“ Queenslandis.

Vastust töökaaslaste käest otsides ei jõua samuti ühemõttelise seisukohani. Vahest on põhjus selles, et ka töökaaslased on enamuses üle-mere päritoluga, kuid võib-olla ei eksisteerigi ühest austraallasi siduvat nähtust.

Senini kõige lihtsama ja loogilisema vastusena olen kuulnud, et austraallasi ühendab meri-, rand- ja barbeque. Ligi 90 protsenti Austraalia rahvastikust elab mereäärsetes linnades. Vabadel päevadel puhatakse kodustel liivadel või sõidetakse Taisse ja puhatakse veelgi rohkem. Grillimine on austraallastel püha ning näiteks jõulude ajal võite unustada päkapikud, jõuluvana ja lume, sest päeval käiakse heal juhul perega lõunal ning õhtul hakatakse grillima või minnakse randa peole. Ning jõulud on rohelisel saarel üldse 25. detsembril!

Kahe ja poole kuuga, mil oleme Melbourne's olnud, ei ole ma leidnud ühtegi kolmanda põlve austraallast. Austraaliast on esimese emotsiooni puhul kujunenud riik, mida ei iseloomusta ükski rahvuslik traditsioon peale Austraalia jalgpalli, kuid mis ongi eriline eelkõige oma kultuurilise ja loodusliku mitmekesisuse poolest ning selle hoidmine võikski kujuneda üheks austraallaste väärtuseks.

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Punktiseis pärast 9. vooru:

Villu	15
Sirts	15
Timo	15
Martin	14
Aardo	13
Pets	11
Kati	11
Kaur	11
Mr.A	5
Riho	5
D. Mant	5
Ervin	4
L.A	3
Ilmar de M	2
Mäger	2
A.J	1
Heidi	1
Martin S	1
Hanna	1

Puhkus Melbourne'ist

Pikka aega oleme tundnud väsimust ja tüdimust suurlinna mürast ning soovinud avastada Austraaliat ka väljaspool Melbourne'i. Pühapäeval võtsimegi ette esimese väikese reisi ning suundusime 70 kilomeetrit lõuna poole, Rakvere suurusesse linna Morningtoni. Linn sai valitud küllaltki juhuslikult – nimelt võtsime kaardilt suvaliselt sihtpunkti ja otsisime välja kuidas Morningtoni, meie jaoks tundmatusse kohta, sõita saab.

Rongijaama jõudes avastasime, et pühapäeviti on Victooria osariigi piires ühistranspordi (tramm, buss, rong) päevapilet vaid 3.1$ ehk ca 33krooni, mis on odavam kui üheotsa pilet Tartust Otepääle. Seega võivad meie pühapäevased turismireisid nüüdsest alata.

P.S Ujuma ei soovitatud Morningtonis minna, ilmselt taoliste millimallikate tõttu ------>

Mornington oli Interneti kirjelduste järgi ajalooline mereäärne linnake, kuid Austraalia puhul tuleb „ajaloolise“ mõistet natuke kohandada, sest siinne tsiviliseeritud elutegevus algas alles 19. sajandi alguses. Seega pole ajaloolistes linnades arhitektuuriliselt võrreldavaid hooneid näiteks Tallinna vanalinnaga.

Ilmataat ei õnnistanud meid küll päikesepaistelise ilmaga, kuid mereäärsed vaated olid siiski lummavalt kaunid. Justkui „Kodus ja võõrsil“ filmivõtete platsile oleks sattunud – suured lained, kaljud, liivarannad, jahid – täiuslik „getaway“linnake. Veetsimegi siis enamuse ajast mere ääres töönädala toimetustest ja suurlinna särast puhates. Morningtonis oli vaid üks peatänav, mis oli täis pisikesi poode ja kohvikuid. Pärast jalutuskäiku mereääres valisime väikse kohviku peatänava ääres, kus nautisime väikelinna idülli pokaali veiniga. Seejärel suundusime tagasi inimestest pulbitsevasse ja elavasse Melboune'i.

Blond venelane linnavalitsuses

Alates eilsest on mul novembri lõpuni täiskohaga kontoritöö. Selle nädala kolm paeva töötan infrastruktuuri teenistuses. Järgmisel nädalal siirdun nädalaks tagasi ehitusteenistusse, kus töötasin kaks nädalat tagasi, ning 15.novembrist jätkan tööd novembri lõpuni jällegi teede teenistuses.

Esimese asjana sümpatiseerib uue töö juures inimeste tervislikud eluviisid. Ligi 50% osakonna töötajatest tulevad rattaga tööle, käivad siin duši all ning panevad seejärel viisakad riided selga. Tööriietus võetakse seljakottidega kaasa, või jäetakse õhtuti garderoobi.

Tööle tulek ja kojuminek tundub tõelise rattavõistlusena, kuna minuga sama marsruuti kasutavad sajad teised kontoritöötajadki, kellel on loomulikult parem ratas ja professionaalsem varustus. Seepärast ongi vahepeal põnev teha spurte ja möödasõite uunikum-krigiseva rattaga ning vaadata teiste sõitjate emotsioone. Paraku mägedel saavad enamus mind kätte, kuna minu rattal on ainult üks töötav käik ning seegi kõige raskem.

“Teede teenistuses” ei ole veel kahe päevaga ülesanded välja kujunenud. Peamiselt tegelen dokumendi haldusega ning õpin süsteemi tundma. Suurem töö algab kui nädalaselt pausilt tagasin tulen ja hakkan kaardistama ühe linnaosa kõikide kinnisvaraobjektide omanikke ja haldajaid.

Kui eelmises osakonnas, kõik pärisid Eesti kohta, siis nüüd ma olen osade uute kolleegide silmis venelane ning aeg-ajalt astub keegi tuppa tutvust tegema lausudes “privjet, sbasibo ja dosvidanja“. Põhjus on nimelt selles, et üheks minu kabinetikaaslaseks on liiklusinsener Ukrainast, kes kolis 15 aastat tagasi Austraaliasse ning ehkki ta räägib selget inglise keelt, on meie omavaheliseks suhtluskeeleks kujunenud vene keel. Mulle see väga sobib, kuna saan vene keelt praktiseerida ning temagi on rõõms, kuna saab oma emakeeles rääkida(tegemist on Ukraina venelasega, kellele väga meeldib Tallinna vanalinn). Niisiis igakord, kui keegi tuppa sisse astub ja minuga tutvust teeb, siis esimene tutvustav lause ukrainlase poolt on: „Ta räägib ka vene keelt…ta on Ida-Euroopast,“ ja nii minust ongi saanud blond venelane linnavalitsuses ning ma ei saagi rääkida, et olen hoopis Põhja-Euroopast ja Soome lõuna-naaber.

Päris huvitav on mõelda, et selleks et vene keelt praktiseerida, pidin tulema Austraaliasse. Hoolimata sellest, et mind venelaseks mõned peavad, on üldine intelligentsus väga kõrge ning täna üks töökaaslane isegi teadis, et eesti keel on samas keelegrupis soome ja ungari keelega. Pidevalt arutatame ja vaidleme kabinetis poliitika teemadel, mis on päris heaks vahetuseks restoranitöö keskkonnale. Järgmisel korral kirjutan blogis pikemalt meie vaidlustest liberaalse ja heaoluühiskonna elukorralduse teemadel, kuid praegu lähen teen väikese õhtujooksu.

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Punktiseis pärast kaheksat vooru:
Villu 12
Sirts 12
Aardo 12
Timo 12
Martin 11
Kati 10
Pets 8
Kaur 8
Mr.A 5
Riho 5
Ervin 4
Ilmar de M 2
Mäger 2
D. Mant 2
A.J 1
Heidi 1
Martin S 1