Hai lõugade vahel

Kuna möödunud nädala pühapäeval ei õnnestunud meil turistidena Melbourne'i avastada,
otsustasime võtta tänase päeva vabaks ning nautida ilusat ilma ja külastada Melbourne'i akvaariumi.

Akvaarium ei olnud nii atraktiivne kui loomaaed, kuid toreda päeva sisustasime seal kindlasti. Loetlematute eksootiliste ja värviliste kalade kõrval kujunesid meie lemmikuteks veekilpkonnad, tuulelohelikud raid, hirmuäratavad haid ning pingviinid.

Kui Eestis on lumi juba mõnel pool maha sadanud ning talv on tulemas, siis meie nägime täna pingviinide sektoris viimast korda järgmise 12 kuu jooksul lund. Pingviine oli üldse väga huvitav jälgida, kuna koguaeg oli silme ees Lolo ja Pepe multikad. Isased pingviinid haudusid munasid ning emased ujusid „ookeanis“ (loe: basseinis) jahtides toitu. Puudusid vaid röövkajakad ja merileopardid, kuid nägime „pahasid inimesi“, kes tõid pingviinid lo-lo-loomaaeda :)

Suured haid ujusid hiigelbasseinis väiksemate kalade, kilpkonnade ja raidega. Sellest tulenevalt mõtlesime, et miks haid teisi kalu ära ei söö. Akvaariumi töötajatelt arupärides selgus, et aeg-ajalt juhtub ka seda, et näljane hai pistab mõne väiksema kala nahka, kuid üldjuhul on haid treenitud kindlatel kellaaegadel söömisega ning reageerivad kellahelinale, mis eelneb söötmisele. Seega oli tegemist vägagi kodustatud haidega. Samas veendusime, et looduslikus keskkonnas ei tahaks küll haidele nii lähedal viibida.

Akvaariumis leidsime, et Austraalias on ikka palju huvitavamad bioloogia tunnid, kuna koolilapsed käivad tundide raames akvaariumis loomade ja kaladega tutvumas. Sarnast metoodikat oleme Triinuga näinud ka erinevates kunstimuuseumites üle Euroopa, kus kunstiajaloo tunde peetakse õppematerjalide keskel. Selline õppemeetod on kindlasti palju efektiivsem, kuna oma silm on kuningas ning noortele jääb kindlasti maal või loomaliik paremini meelde, kui saab seda ise näha ja katsuda, mitte ei pea piirduma raamatu kirjeldusega. Näiteks akvaariumis said lapsed elusaid meritähti käes hoida ja uurida, samal ajal kui akvaariumi töötajad rääkisid meritähtede elust.

P.S Huvilised saavad picasast rohkem pilte vaadata :)

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Jõudu nuputamisel!

Punktiseis pärast 7. vooru!

Villu	9
Sirts	9
Aardo	9
Timo Tamm	9
Martin Ojala	7
Kati Loite	7
Pets50	6
Mr.A	5
Kaur	5
Riho Kangur	3
Ilmar de M	2
Mäger	2
A.J	1
Heidi	1
Martin S	1
Ervin	1

PS. Seoses vähese vastukajaga punktitabeli muudatustele, jätame punktisüsteemi endiseks.

Töö ei kuku otsijast kaugele

Möödunud nädal möödus märksõna all „töö“. Mina olin terve nädala iga päev tööl ning tegin 48,5 töötundi. Töö itaalia kohvikus on väga lõbus, kuna seal on „no worries“ suhtumine, kollektiiv on väga sõbralik ja kokkuhoidev. Austraalia kohvikutes töötades peab koguaeg naeratama ja ülevoolavalt õnnelik olema. Kohe kui korraks ei naerata, tuntakse muret, et kas midagi on juhtunud ja kas kõik ikka korras. Õnneks selles kollektiivis on naeratamine lihtne, kuna koguaeg saab nalja. Näiteks saab köögis nautida live-muusikat - kokk laulab ja mängib panniga "kitarri", mis on küllaltki vaimukas vaatepilt. Kohviku omanikud on itaallased ning neil on hiigelsuur perekond, kes kõik selles kohvikud töötavad. Ei jõua enam järge pidada, et kes on kelle õde, onu, nõbu, vennatütar või muu sugulane. Palk on 14$ tunnis, mis ei ole küll palju, aga õnneks jäetakse ka jootraha. Boonusena saab ka juua-süüa tasuta – iga tööpäev võin valida menüüst pizza või pasta. Esialgu olen selle tööga rahul ja üritan vaikselt sisse elada, hiljem ehk otsin mõne teise koha, kus palk oleks kõrgem.

Kuna vahepeal sai rohkelt cv-sid saadetud ja üsna palju sain ka tagasisidet, siis käisin sel nädalal kaks hommikut ka teises, euroopa pärase köögiga kohvikus tööl. Seal mulle aga ei meeldinud ja tõenäoliselt loobun tööst. Kahes kohas ikka ei taha töötada, kuna muidu kulubki kogu Austraalias olemise aeg töötamisele ja kaob ära ümbritseva nautimine ning avastamine, mis on ju tegelikult siin olemise eesmärk.

Priit oli eelmisel nädalal veelgi suurem töömurdja kui mina. Restorani, kolimise ja linnavalitsuse töödega sai ta kokku 55 töötundi. Kontoritööl tunneb ta end väga koduselt ja ka töökollektiiv on tore. Homsega saab küll neli päeva kontoritööd läbi, kuid õnneks pikendati temaga lepingut ja millalgi järgmine kuu saab ta jälle nädalaks minna linnavalitsusse asjalikku tööd tegema :)

Kõva töötamise negatiivseks küljeks on see, et vaba aega eriti pole ja seetõttu ei saanudki eelmisel nädalal turiste mängida ning kuskil uues ja huvitavas kohas käia. Sel nädalal kindlasti korvame selle, kuna põnevaid kohti, kuhu tahaks Melbourne'is olemise ajal jõuda, on meeletult palju.

Hakka või uskuma „Saladust“

„The Secret“(R.Byrne) on viimaste aastate best seller ning üha rohkem inimesi kaldub seda järgima. Sisu seisneb lühidalt selles, et kui seada endale eesmärgid ning nendest pidevalt rääkida, kirja panna või isegi joonistada, siis need eesmärgid ka täituvad (mil viisil see juhtub, on pikem protsess ja selleks te peate raamatut lugema).

Raamat tuli mul meelde sellega, et just eile ja täna täitusid ühed lootused ja eesmärgid, millest viimastel nädalatel unistanud ja rääkinud olen. Eelmises postituses mainisin, et käisin personali agentuuris intervjuul ja katsetel. Intervjuu tulemusena töötangi homme esimest päeva Richmondi(Melbourne'i linnaosa) linnavalitsuses isikliku assistendina (personal assistant).

Mida ma seal täpsemalt tegema hakkan ning kelle assistent ma olen, sellest mul pole veel õrna aimugi. Agentuurist öeldi vaid, et neljapäeval kell 9.00 ole linnavalitsuses kohal ning sinu ülemuseks on Dan Curlis.

Süsteem agentuuri ja linnavalitsusega on nimelt selline, et agentuur tegeleb ajutiste töökohtade täitmise ning puhkuste asendajate leidmisega kohalikes riigiasutustes. Niisamuti on ka minu esimene töö linnavalitsuses kõigest neli tööpäeva ning sobivuse korral saadetakse mind tööle järgmisse osakonda või teise „linnavalitsusse“ vms.

Teoreetiliselt mulle süsteem vägagi sobib, kuna palk on hea 22-25$ tunnis + 9% pensionikindlustus(saan pärast tagasi) ning ei seo mind lepinguliselt Melbourne'iga. Lõppkokkuvõttes kõige tähtsamana, näen erinevate osakondade hingeelu ja töökultuuri, ehk saan väga erinevaid kogemusi ja teadmisi, mis ka tulevikus kasulikud on.

Praegusest restoranitööst ei kavatse hetkel veel loobuda. Kolm õhtut nädalas on tegelikult päris mõnus restos töötada ning inimestega teenindajana suhelda ja jootraha saada:). Küll aga lõpetan tõenäoliselt kolija karjääri, kuna nende peale ei saa lihtsalt kindel olla ning mõni nädal pakuvad 50 töötundi, järgmine nädal vaid kaks.

„Sport, Sport, Sport minu hinges ja südames on ....“ A.Laidam

Viimasel nädalal olen rääkinud, et just võistkondlikust spordist tunnen siin kõige rohkem puudust. Jooksmas olen küll käinud mõnikord, kuid pallimängude mõnu see ikkagi ei paku. Täna sõitsingi õhtul rattaga rannast läbi, et näha kas juhuslikult keegi võrku mängib ning ajastus ei saanud enam parem olla. Just sellel ajal kui randa jõudsin algas harrastajate iganädalase 4vs4 võrkpalliturniiri esimene etapp ning kiirelt otsisin endale võistkonna, kus mängida.

Tegemist on segaturniiriga ning peamiselt osalesid selles backpackerid või niisama harrastajad. Täna oli promoetapp ning ehkki võitsime mõlemad mängud ei jagatud täna kohti, ja turniir lõppes 12ne võistkonna vahel sõbraliku viigiga. Etapi osalustasu oli 15 dollarit inimese kohta(ma millegipärast ei pidanud maksma), kuid arvestades, et pärast turniiri saavad kõik süüa pitsat ja juua tasuta ühe õlle, siis on tegemist ikka väga soodsa ja toreda üritusega.

Võibolla olin täna õigel ajal õiges kohas, kuid siiski selleks et eesmärgid ja lootused täituksid ei tohiks neid hoida vaka all, vaid tuleks rääkida neist teistele ning küll nad lõpuks ka täide lähevad

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Punktisüsteemi muudatused!

Head sõbrad, selleks et uutel tulijatel oleks motivatsiooni ikkagi mängima tulla ning hetkel tagumistel positsioonidel olevatel mängijatel oleks isu edaspidigi ajusid ragistada, otsustasin teha punktisüsteemis väikesed muudatused, kuid vajan selleks teie nõusolekut ning ka parandusettepanekuid.

Sooviksin teha mälumängu sarja etapid, mis kestaksid kaheksa nädalat ehk esimene lõppeks kahe nädala pärast. Etapi võitja(te)le annaks 10p, teisele kohale 8p, kolmandale 7. jne. Ehk tekitaks justkui vormeli punktisüsteemi. Uus süsteem peaks soodustama uute mängijate lisandumist järgmises etapis.

Samas võib kaaluda ka punktiskaala vähendamist, kus etapi võitja saab 6p, teine koht 5p, 3 koht 4p jne. Siis väheneks vahe esimeste ja viimaste vahel, kuid samas tublid esimese koha omanikud kaotaksid jällegi punkte.

Mida arvate?
(Avaldage arvamust kommentaarides)

Arengud tööturul

Ei tea, kas uue korteriga tuli kaasa ka parem aura, aga igatahes tundub, et nüüd hakkab töörindel ka paremini minema.

Täna oli esimene tööpäev Triinu võimalikus uues töökohas. Itaaliapärases kohvikus, mis asub vaid 100 meetri kaugusel meie uuest kodust ning kus töökaaslasteks on lisaks itaallastele, argentiinlased ja sakslased. Triin paistab siinsetele toitlustusasutustele ikka hästi peale minevat ning kutseid vestlustele ja proovipäevadele on rohkem kui käija jõuaks. Kuna palganumbreid enne esimest päeva teada ei saa, peabki lootma, et parimasse kohta intervjuule satub.

Ehkki see nädal on minul suhteliselt vähe töötunde (saab jooksmas käija ja rohkem vaimule tööd anda), läheb ikkagi päris hästi. Möödunud nädalal kogusin endale rekordiliselt 95 dollarit jootraha, üllatades ka ülemusi, ning sellest innustatult küsisin endale palgatõusu. Suuremat palka kahjuks saada ei õnnestunud, kuna firmal on kindlad palga astmed, kuid see-eest pakuti täistöökohta ranna lähedal asuvas Amigo filiaalis.

Samaaegelt on edukamalt läinud ka kontoritöö otsingud. Uuele – lahtikirjutatud CV-le on tulnud juba kaks positiivset tagasisidet ning täna käisin ka ühes personaliagentuuris intervjuul ja arvutioskuste katsetel. Lähipäevadel loodan sealt tagasisidet saada.

Austraalias on väga populaarsed personaliagentuurid, kellelt ettevõtted ja omavalitsused tellivad vajalikke töötajaid. Agentuurid korraldavad töökohtadele konkursi ning leiavad parimad töötajad. Mind intervjuule kutsunud agentuur keskendub linnavalitsuse asutustele, ehk väike lootus on varsti töötada Melbourne'i linnavalitsuses.

Homseks pean andma oma vastuse restorani täiskoha pakkumisele, kuid kuna nüüd suurenes lootus saada kõrgema palgalisele kontoritööle, siis loobun täiskohast ning jätkan restoranis vaid kolmel õhtul nädalal puhtalt lõbu ja taskuraha pärast.:)

P.S Pildil on St. Kilda linnavalitsuse hoone, mille ees esmisel päeval ütlesin, et siia ma tahan tööle tulla!

Kolmas Melbourne'i kodu!

Oktoobri teine nädal on toonud päris palju uut meie igapäeva tegemistesse. Esmaspäeval kolisime lõpuks välja suitsetavate iirlaste juurest ning elame nüüd kesklinnale lähemal. Uueks korterikaaslaseks on süsimust Eric Ghanast, kes on varastes kolmekümnendates. Eric on esmamuljel vägagi sümpaatne, rahulik ning spordihuviline noormees.

Uus kodu on palju kenam ja mugavam- lõpuks on meil kodus Internet. Eestist erinevalt on siin korterites väga sageli iga magamistoa kohta ka eraldi vannituba ning nii ka meil. Üüriks on 280$ nädalas ja kõik kommunaalid (v.a internet) on juba sisse arvestatud. Paraku pidime maksma ühe kuu üüri tagatisrahaks, kuid võtame seda kui intressita raha hoiule panekut.

Uus korter asub siin:

View Larger Map

Korteri asukoht on väga hea, kuna Melbourne'i üks populaarsemaid ostu-ja kohvikutetänavaid, Chapel street, asub paari saja meetri kaugusel. Lisaks on väga lähedal Melbourne'i ainuke jõgi, mis meenutab oma kitsuse poolest kaunikesti Emajõge. Korteri asukoha muudab veelgi paremaks lähedus minu praegusele ja Triinu võimalikule tulevasele töökohale.

Melbourne'i loomaaias

Pühapäevadest on kujunenud meie puhke-ja turistipäevad. Seekord otsustasime külastada Melbourne'i loomaaeda, mis on tegutsenud juba üle 140 aasta, olles seega Austraalia vanim loomaaed. Seal elab üle 320 erineva loomaliigi, kuid suurim külalistemagnet on hetkel väike armas elevandipoiss, kes sündis septembri alguses. Nägime väga palju eurooplastele eksootilisi loomi, kuid ei kohanud hunte, rebaseid, kitsi ja põtrasid ehk Põhja- ja Ida-Euroopa loomaaedade asunikke. Loomadel oli väga looduslik ja avar elukeskkond ning palju ruumi ringi joosta. „Puurid“ polnud piiratud trellidega ning nende ehitamiseks polnud kasutatud betooni, vaid looduslikke materjale.

Eriti meeldisid meile erinevad ahvid. Küll rippusid osa neist sabapidi puuoksa küljes või magasid jalad taeva poole. Nendega tekis kõige tugevam side vist seetõttu, et nad ju ikkagi inimestele lähedaseim sugulusliik :)

Samuti meeldis mulle liblikatehoone - suur „kasvuhoone“, kus oli sooja üle 30 kraadi. Väga muinasjutuline tunne tekkis sinna sisenedes, kuna seal oli loendamatu hulk liblikaid, kes vabalt inimeste vahel ringi lendasid. Väga lahedad olid ka hiigelkilpkonnad – nad meenutasid suuri kivisid, kes järsku pea kestast välja söögi järgi sirutasid. Esimest korda nägime lõpus ära ka kängurud (Tervitused Priidu isale:)). Loodame, et kui reisima hakkame, siis näeme neid palju ka looduslikus keskkonnas ringi hüppamas.

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Siiralt teeb rõõmu, et mälumängule tuleb järjest rohkem uusi osalejaid ning kõigile uutele tulijatele soovime edu ning kuna hooaeg on veel pikk, siis küll sealt eestpoolt ka "kukkujaid" tuleb:)

Viiendas voorus küsisime tähendusi viiele väljendile, mida Austraalias kasutatakse igapäevaselt. Vastused: Barbie - barbeque, Arvo - Afternoon, Ute - Utility Vehicle (austraaliale omapärane autotüüp), Footy - Australian Football ning Pot - ehk 285ml õlleklaas. Pot'i vastusega olime natuke karmid ja lugesime valeks vastuse, et pot on marijuana ehkki inglise keeles võib see ka seda tähendada. Austraalias, eriti just Victoria osariigis tähendab pot siiski tüüpilist õlleklaasi suurust ning enamus vastajad olid ka selle välja toonud.

Punktiseis pärast viiendat vooru:
Villu 7
Sirts 7
Aardo 7
Timo 7
Martin 6
Pets 5
Kati 5
Mr.A 4
Kaur 4
Ilmar de M 2
Riho 2
Mäger 2
A.J 1

Kõik apellatsioonid ja ettepanekud tulevikuks teretulnud, kuid ei garanteeri nendega arvestamist:)

Töötu ja vargapoiss:)

Esmaspäevast olen aga mina töötu – kohvik, kus töötasin oli kergelt ülerahvastatud. Tööl olles puhastasin kaks korda päevas suhkrutoose, kuna töötajaid oli nii palju ja midagi muud polnud teha. Lõpuks sai ka ülemus sellest aru ja lasi paar tüdrukut lahti, sealhulgas ka minu. Alles jäid tüdrukud, kes olid kohvikus juba kauaaegsed töötajad ning loomulikult eelistas omanik neid. Õnneks on aga vahepeal nii palju raha säästetud, et paar nädalat elab vabalt ka ilma tööta ära. See muidugi ei tähenda, et ma niisama jalad lauapeal puhkaksin, vaid otsin aktiivselt uut töökohta. Sellel nädalal olen juba paaril tööintervjuul käinud ja mõned on veel ees ootamas.

Vahepeal tegime oma rattad korda. Priidu rattaga läks lihtsalt – pedaal külge tagasi ja kummid vahetusse. Minu rattal oli vaja aga mingi „keskrummi“ osa ära vahetada, mille parandus oleks maksma läinud paarsada dollarit. Kuna parandus oleks ületanud neli korda ratta ostuhinna ning ka meie rahalised võimalused, olime ratta parandamisel loomingulisemad. Nimelt vedeles meie aias mingi väga vana ja kole ratas, mis oli kergelt roostes, kaetud ämblikuvõrkudega ja kummid ka tühjad. Sellelt rattalt „laenasime“ varuosa minu rattale. Ühesõnaga häda ajab härja kaevu ja Priidu ja Triinu näppama, kuid meie mõtleme seda kui hoovi puhastamist vanarauast.

Rattapood on meil pea sama sagedane külastuskoht kui Coles ning töötajad on juba vanad semud. Seega oleme saanud kõik parandused väga soodsalt ning minu ratta korda tegemise eest ei küsinud nad mitte midagi. Tänutäheks viisime neile järgmine päev õlut ja šokolaadi ning meie sõidame nüüd õnnelikult jälle kahe rattaga.

Poodlemine Melbourne's

Kõik algas sellest, et pidime pühapäeval Uno Loobi kontserdile minema, kuid Priidul ei olnud midagi jalga panna. Seega otsustasime, et läheme esimest korda CBDsse šoppama. Ostukeskused olid üüratult suured ning vahel oli minul kerge eksimise tunne. Lõpuks Priidule sobivad jalanõud leides oli kell juba nii kaugel, et „Mis värvi on Armastus“ laulu kuulamiseks oleks pidanud väga rabelema ning seda me kaunil pühapäeval kindlasti teha ei soovinud.

See-eest ostsime kerge lõunasöögi, pudeli veini ja suundusime Yarra jõe äärde piknikule. Jões elutsesid väga põnevad sukelduvad linnud – lind kadus mõneks ajaks vee alla ja naases pinnale mõnekümne meetri kaugusel, õnnelikult kalake noka vahel. Kaunid ilmad on muutunud Melbourne's tavaliseks ja soojapügalad ületavad iga päev 20 kraadi.

Peale südalinnas seiklemise, kogesime võibolla selle reisi parimaid aroome. Avastasime, et raamatukogu lähedal asuvad mõned vene poed, kus saab osta Ida-blokile omast sööki. Pood oli täis suitsusingi lõhna – nagu Eesti turul ja külapoodides. Müügil olid Riia sprotid, hapukapsas, pelmeenid, must leib, keefir, kohukesed – tavalistest toidupoodidest sellist kraami ei leia. Hinnad seevastu olid nii kallid (nt peleemid 12$/kg, leib 6$), et otsustasime toidukraami ostmisel jääda truuks Coles'ile. Siiski oli vene poe õhkkond mõnusalt nostalgiline ning kui palju teenima hakkame, siis lubame endale kindlasti korraliku Eesti õhtusöögi.

Kellade keeramine Austraalias

Pikem postitus meie väga mõnusast nädalavahetusest tuleb homme, kuid lihtsalt teadmiseks meie blogi kallitele lugejatele, et Austraalias keerati möödunud nädalavahetusel kellasid ühe tunni võrra edasi. Seega on Eesti ja Melbourne'i ajavahe nüüd kaheksa tundi.

Jurjevist - Austraaliasse mälumäng

Austraalia ei ole Euroopa

Peale selle, et Austraalias on vasakpoolne liiklus, keeratakse siin ka mutreid ja kruvisid teistpidi kinni. Ehk siis kui Euroopas keeratakse mutreid kinni päripäeva, siis rohelisel mandril vastu päeva.

Kuid see ei ole veel kõik... Möödunud nädalatel mõtlesin pikalt, et miks mu taotlused kontoritöödele justkui musta auku vajuvad ehkki kogemustepagas ületab vajalikud assistendi, receptionist'i ja projekti manageri nõuded paraja varuga. Läksin siis üleeile tööbüroodesse aru pärima, et mis ma valesti teen ning selgus silmi avav tõde, et minu euroopalik CV ei sobi Austraaliasse.

Kui Euroopas peavad CVd olema vägagi kokku surutud ning ei ole soovitatav teha pikemat kui kahe leheküljelist CVd, kuna tööandjad ei viitsi pikemaid lugeda, siis Austraalias on keskmiseks korraliku CV pikkuseks 4 lehekülje. Tööbüroo sõnul meeldib Austraalia tööandjatele resümeesid lugeda ning ka kuue leheküljelised CVd on täiesti tavalised siinmail.

Austraalia tööandjad soovivad punktidena näha kõiki tööülesandeid, mida varasematel töökohtadel kandidaat on pidanud täitma alustades auto juhtimisest kuni vastutusrikkamate kohustusteni välja.

Seega tegingi endale uue CV, millel pikkust viis lehekülge ning lähen kontoritööde otsimisel uuele ringile. Kui lihtööde, mida me praegu teeme, palgad kõiguvad vahemikus 13-18 dollarit/tunnis, siis kontoritööde miinimum tasu algab 23st dollarist tunnist, ehk vahe on vägagi märgatav.