Le Roi est mort, vive le Roi! Meie seiklused James Cooki radadel Austraalias ja Aasias jõudsid finišisse 2011. aasta juulis ja sellega lõppes üks ajajärk Kullapalavikus. Siiski otsustasime jätkata uute reisimälestuste talletamist ajaveebi, et tulevikus oleks koht, kus heldimusega meenutada ühiseid maadeavastusi.

Kullapalavik on surnud, elagu Kullapalavik!

1/8/13

Valsiga uude aastasse



 
(Meeleolu loomiseks on soovitatav lugemise ajal kuulata ülalolevat lugu)

Tähtsamate Viini vaatamisväärsuste ümber oli lisaks turistidele turuvarblaste kombel kogunenud Mozart'iteks riietunud müügiagendid, kes püüdsid turistidele pähe määrida kontserdi ja balletietendusi. Kuna olime ka ise eelnevalt kaalunud mõne kontserdi külastamisest, langesime kiiresti mozartite mesijuttude lõksu.

Peagi omasime pileteid päris Mozarti ja Straussi loomingule, mis välja kuulutatud rahvusteatri asemel toimus ühes väikeses kirikukoolis. Lõks oli siiski meeldiv, kuna kontserdil kõlas rohkelt meloodiaid, mis oma valsi ja marsirütmides panid istudes jalad tatsuma ja mõttes tantsima. Seega jäime kontserdiga rahule - mis oleks aastavahetus Viinis ilma klassikalise muusikata. Siiski soovitaks tulevikus osta piletid ametlikest esinduspunktidest, mitte müügiagent-mozartilt.



Külastasime ka Viini ooperimaja, kus toimub ainult ooperi või balleti etendused. Viini ooperimaja on küll ajalooline ehitis, kuid sõjakoledustes küllaltki palju tabamusi saanud, ehk algupärasest olemusest on säilinud vaid suurejooneline vestibüül. Kes kardab, et Viini ooperimajja on raske pileteid saada, siis see eksib. Kui istekohtadest, mis maksavad üle 100€ ei hooli, siis on alati võimalik endale hankida seisukoha pilet 4€ eest. Selleks tuleb ainult piisavalt vara ooperimaja ette seisma tulla ja oodata kuni piletikassad avatakse. Heade etenduste puhul võib selline ootamine kesta ligi kolm tundi.
Kullapalaviku mälumäng: Viini ooperimajas tehti 1991. aastal üks maailma tippmark – milles?

31.detsembril oli terve linn peomeeleolus juba hommikust saati. Linna jõudsime täpselt Viini aastalõpujooksu avastardiks, kus tuhanded inimesed läbisid 5km ümber vanalinna. Energilisi ja rõõmsaid jooksjaid nähes tekkis kahetsus, et ise jooksususse kaasa ei võtnud. Kesk-Euroopa kliima annab võimaluse tegelda jooksmisega peaaegu aastaringselt, mis meiesugustele jooksuhuvilistele kõlab paradiisina. Nähtud võistluse eripärana saab välja tuua ka asjaolu, et paljud jooksid koos oma neljajalgse sõbraga, mis oli nii jooksjatele kui pealtvaatajatele väga meelelahutuslik. Ei tea kas Tallinna sügisjooksul oleks lubatud rajale minna koos koeraga? Kui ei, siis tasub see kindlasti kaalumist.

Aastavahetuse pidustused algasid juba keskpäevast. Üle vanalinna oli püstitatud 11 erineva muusikastiiliga lava. Nendest suurim asus vana raekoja ees, kuhu ka meie lõpuks paigale jäime. Terve päeva olid laval erinevad muusikakollektiivid, rahvas õõtsus muusikarütmis ning jaheda ilma soojendamiseks pakuti kosutavat hõõgveini. Erinevalt traditsioonilisest Eesti aastavahetusest linnaväljakutel, ei kohanud me laaberdavaid ja purjus noorukeid, šampusepudeli kildudest läikivaid tänavaid. Kõige meeldivam ja romantilisem üllatus oli meie jaoks see, et aastanumbri muutudes kõlas üle raeplatsi Straussi „Ilusal Sinisel Doonaul“ ning inimesed keerutasid end valsitaktis uude aastasse . 









P.s idee Eesti omavalitsustele - aastasse 2014 kaerajaani rütmis!

No comments:

Post a Comment